Newfoundlandi kaart

Newfoundlandi kaart

Labradori retriiver peaks pärit olema Kanadast Labradori poolsaarelt Labradori mere äärest, kas pole? – Tegelikult siiski mitte. Kõik viitab sellele, et need toredad koerad on pärit Newfoundlandilt, mis paikneb Labradori poolsaare läheduses.

Tõunimetus ”labrador” võib olla tulnud sellest geograafilisest seosest, kuid ka näiteks portugalikeelsest sõnast ”laborer”, mis tähendab töötegijat või siis hispaaniakeelsest sõnast ”laboradores”, mis tähendab samuti töömeest. Seos võib olla ka Põhja-Portugalis asuva külaga, mille nimi on Castro Laboreiro. Sealsed “Cão de Castro Laboreiro” karjakoerad ilmutavad rabavat sarnasust labradoridega (vaata pilte).

Labradoride esivanemad on paras müsteerium. Kuidas saab üks tõug olla meister nii paljudes asjades? – Olla võimeline töötama väga rasketes tingimustes ja samas olla ka üks sõbralikemaist olenditest siin maamunal?

St.Johni koerad

1500ndatel aastatel saabusid Newfoundlandi aladele esimesed asunikud Inglismaalt ja Portugalist tuues endaga kaasa kõik eluks vajaliku, muuhulgas ka koerad. Peamiselt tegeleti kalapüügiga ja koerad olid selles töös suureks abiks (tirisid võrke välja ja püüdsid väljalipsanud kalu jne). Tingimused olid karmid ja tööpäevad venisid sageli pikaks.

St.Johni labrador

St.Johni labrador

Umbes 1700ndatest pärinevad esimesed meremeeste kirjeldused nende koerte kohta: ,, … väga vastupidavaid, suure ujumistahtega, lühikese tiheda karvastikuga ja tüüri-sarnase sabaga koerad, kes järgnesid Newfoundlandi kalameestele paatidessse”.

Koeri kutsuti Newfoundlandi koeraks või Labrador Newfoundlandiks või ka St.Johni Veekoeraks, see olenes täpsemalt piirkonnast. Kõik need koerad ei olnud päris samasuguse välimusega, esines kahte tüüpi koeri: suurem ja raskema karvaga oli Suurem Newfoundlandi Koer (inglk Bigger Newfoundland Dog), kes on tänapäeva Newfoundlani koerte esivanem; ning väiksem ja karmima karvaga koer oli Väiksem Newfoundlandi Koer (inglk Lesser Newfoundland) või St.Johni koer (inglk St.John’s Waterdog), keda arvatakse olevat labradoride ja teiste retriiverite esivanemaks.

Vee-ja toomishullud St.Johni koerad sobisid heaks kaaslaseks ka linnujahil, samuti olid sealjuures boonuseks nende sotsiaalsus ja kiire õppimisvõime. Seda märkasid mõned jahiharrastusega tegelenud Inglise aritokraadid, kes viisid 1800ndate alguses esimesed koerad Inglismaale kaasa. Kuuldus koerte tööomaduste kohta levis ning peagi soovis järjest enam aadlikke endale St.Johni koera.

St.Johni koerte kadumine nende kodupigas Newfoundlandil algas, kui piirkonnas alustati lambakasvatust. Lammaste Kaitsmise Akti järgi võis igal leibkonnal olla vaid üks koer (karjakoerad ei läinud arvesse) ja iga järgmise koera pealt pidi maksu maksma. Emaste maks oli kõrgem kui isastele, seetõttu hävitati paljud emased kutsikad kohe peale sündimist. Inglismaalt andis St.Johnidele löögi Karantiini Akt, mis nägi ette 6-kuulise karantiini kõigile imporditavatele loomadele ja see muutis koerte toomise praktiliselt võimatuks.

Inglismaa ja Šotimaa kasvatajad olid sunnitud tegema kaalutletud valikuid vaid olemasolevate koerte baasil. Algupärased St.Johni koerad surid Inglismaal peagi välja.

1930ndateks aastateks olid St. Johni koerad Newfoundlandil juba haruldus. VI Bucceleuch’i hertsogil õnnestus siiski umbes 1933-1934.aastal tuua mõned St. Johni koerad Inglismaale, et jätkata aretust.

Kanadalane Farley Mowat ristas 1970ndatel oma St.Johni koera Alberti emase labradoriga päästmaks St.Johni koeri. Tulemuseks oli neli kutsikat, kellest emased surid ning isased anti ära (Kanada peaminister Pierre Trudeau’le ja Nõukogude Liidu riigimees Kosõginile).

Viimased St.Johni koerad

Viimased St.Johni koerad. Pildistatud 1981.aastal

Viimased Newfoundlandi St.Johni koerad surid 1980ndate alguses.

Üle Atlandi Newfoundlandilt Inglismaale

1800ndate alguses viidi esimesed St.Johni koerad Newfoundlandilt Inglismaale.

1807.aastal juhtus õnnetus laevaga, mis pidi kaks St.Johni koera kutsikat Inglismaale tooma. Neist kahest kutsikast said chesapeake bay retriiverite esivanemad (loe: chesapeake bay retriiveri tõu ajalugu).

"Cora. Emane labrador"

"Cora. Emane labrador"

1809.aastast on teada, et I Malmesbury krahv kasutas oma St.Johni koera jahiharrastuseks.

1814.aastast pärinevad esimesed kirjalikud andmed labradoridest (St. Johni koertest) raamatus ,,Juhiseid noorele sportlasele” kolonel Peter Hawkerilt, kes uuris neid Newfoundlandil. Kolonel Hawker kirjutas St. Johni veekoertest järgmist: ,, … ta ei ole suurem kui pointer; väga head jalad, lühike sile karv ja saba ei ole nii krussis, kui mõndadel teistel; ta on ülimalt kiire tooja ja ujuja …”

1823.aastal maalis kunstnik Edward Landseer musta koera valgete märgistega, pealkirjaks oli ,,Cora. Emane Labrador”.

Inglismaa krahvid ja hertsogid

Malmesbury

Malmesbury

19.sajandi Inglismaal mõjutasid labradori tõu välja kujunemist enim Malmesbury I ja II krahv, Buccleughi V ja VI hertsog ning lord George William Montagu-Douglas-Scotti noorim poeg.

Malmesbury I krahv tõi sisse esimesed St.Johni koerad ja kasutas neid edukalt jahil (1809). Temale järgnenud Malmesbury II krahvi (1778-1841) võib tänada labradori tõu säilitamis eest, samuti rajas ta esimese labradoride kasvanduse (kenneli), kus tema aretustöö oli võimalikult St.Johni koerte keskne.

1835.aastal pani aluse oma kasvandusele Buccleuch’i V hertsog (1806-1884); kasvandusel puudusid seosed Malmesbury koertega. Esmakordselt nimetati St.Johni koeri “labradoriks” 1839.aastal.

Hertsogi vend lord John Scott alustas St.Johni koerte importimist. Koerte nimed olid Jock, Nell (1843) ja Brandy.Brandy sai oma nime, kui teel üle Atlandi, hüppas ta üle laeva parda, et vette kukkunud müts ära tuua. Meeskonnal võttis aega 2 tundi, et koer veest kätte saada. Peale seda oli koer nii väsinud, et teda tuli turgutada brändiga.

St.Johni koer Nell

St.Johni koer Nell

Kõige esimene foto labradori retriiverist on tehtud 1856.aastal (Buccleugh’i V) hertsogi koerast Nell’ist, kui koer oli 12.aastat vana.

Labradoril oli palju suurepäraseid omadusi ja nii kasutati teda teiste retriiverite parandamiseks. PS! Iga koera, keda kasutati jahil saagi kätte toomiseks, nimetati tollel ajal retriiveriks, näiteks spanjeleid ja veekoeri.

Hilise 18.sajandi ja varajase 19.sajandi kasvatajad ristasid erinevaid retriiveri-koeri, et saada koer, kes on veelgi parema jahiomadusega. Selleks kasutati kiharakarvalisi, siledakarvalisi ja Norfolki retriivereid (viimane neist on tänaseks välja surnud). Ristamiste tulemusena sündisid koerad, kes olid välimuselt ja iseloomult väga St.Johni koera moodi.

1880ndateks olid kõik algsete labradoride (St.Johni koerad) liinid Inglismaal välja surnud. Õnneks kohtusid juhuslikult Malmesbury III krahv, kes oli sel ajal umbes 75 aastane, Bucceleuch’i VI hertsog (1831-1914) ja Home’i XII krahv (1834-1918) jahil. See kohtumine päästis labradorid väljasuremisest (kuna samal ajal oli kehtestatud Lammaste Kaitmise Akt ja Karantiini Akt). Meestele avaldas muljet, mida Malmesbury krahvi koerad olid jahil võimelised tegema.

Malmesbury krahv oli hoidnud liinid nii puhtad, kui oli olnud võimalik väheste Newfoundlandilt imporditud koertega.

1887. aastal kirjutas Malmesbury III krahv Bucceleuch’i VI hertsogile: ,, … olen hoidnud selle tõu nii puhta, kui võimalik alates esimesest koerast, kelle sain Poole´ist… tuntud oma vetthülgava kasuka ja saarmasaba poolest.”

Malmesbury’i aretusisaste raamatust leiame me koerad, kes kuuluvad kõige esimeste labradori retriiverite hulka – Malmesbury’s Sweep (must, sünd. 1877) ja Malmesbury’s June (must, sünd. 1885).

1880ndatel kinkis Malmbesury krahv Buccleuch’i hertsogile aretusprogrammi jätkamiseks kaks koera:  Buccleugh Avon (sünd. 1885; Malmesbury’s Tramp + Malmesbury’s Juno) ja Buccleugh Ned (sünd. 1885; Malmesbury’s Sweep + Malmesbury’s Juno) – neid koeri peetakse kõikide tänapäeva labradoride esivanemateks.

Buccleuch Avon, Ned ja Gyp

Buccleuch Avon, Ned ja Gyp

Mainimisväärne on ka see, et tollal peeti labradore 100% töö eesmärgil ning seltsikoerana olid nad tundmatud. Ainsad labradoriomanikud olid jõukad maaomanikud; alles 19.sajandi lõpus levisid labradorid ka tavaharrastajateni.

Kollased ja pruunid koerad

Labradore on kolme värvi – musti, pruune ja kollaseid. Varane aretusprogramm oli aga värvide osas üsna range – see tähendas, et kõik labradorid olid (ametlikult) vaid musta värvi ning muudest värvidest kutsikad hävitati kohe peale sündi.

Pruunid

Esimesed ametlikult registreeritud maksavärvi koerad sündisid Buccleuchi hertsogi kasvanduses 1892.aastal.

Jack Vanderwyk, kes uuris kõigi LabradorNeti andmebaasi koerte päritolu (ca 34 000 koera eri värvustest), jõudis kaheksa peamise liinini. Samuti selgus tema uuringust, et pruun värvus oli 19.sajandi labradoridel üsna tavaline, kuigi neid koeri ametlikku registrisse ei kantud; 20.sajandi alguseks oli pruunide koerte arvukus langenud ülimadalale. Tänu krahv Fevershami ja Chiltonfoliati leedi kasvandustele suudeti pruun värvus väljasuremisest päästa. Dokumenteeritud on siledakarvaliste ja Chesapeake Bay retriiveritega ristamine, et värvust päästa.

* On põhjust arvata, et ka veel 20.sajandil ristati labradore nii kuldsete, kiharakarvaliste, siledakarvaliste kui Chesapeake Bay retriiveritega. Isegi veel 1980ndatel aastatel kasutati kuldseid retriivereid, et parandada kollaste labradoride karvkatet. Kennelklubide andmebaasid on lünklikud, sest küllap on sealt osa andmeid kustutatud kuna mõned kasvatajad ei tahtnud, et saadaks teada, et nende edukad labradorid on tegelikult erinevat tõugu koerte ristamise tulemus. Ka II maailmasõja ajal kasutati kiharakarvalisi-ja siledakarvalisi retriivereid, et laiendada labradoride geenibaasi.

Vanderwyk avastas veel, et uuritud koerte liinid viisid tagasi alati sama kolme musta labradorini, kes elasid 1880ndatel – Buccleugh Avon (isane), tema isa ja ema, Malmesbury Tramp (isane; sünd. 1878) ja Malmesbury Juno (emane; sünd. 1878). Mainitakse veel Morningtown Tobla nime, kui olulist ühenduslüli Buccleughi koerte ja Peter of Faskally (sünd. 1908) vahel.

Buccleuch avon

Buccleuch Avon

Laiemalt hakkasid pruuni värvi labradorid levima alles 1930ndatel aastatel.

Kollased

Ben Of Hyde

Ben Of Hyde

Esimene registreeritud kollane labrador on Ben of Hyde, kes sündis 1899.aastal major C. J. Radclyffe kasvanduses. Algselt olid kõik “kollased” labradorid tumekollast-punakat tooni. Värvust nimetati “kuldseks” kuni UK Kennelklubi käsul tuli uus värvus valida kuna “kuldne” ei kvalifitseerunud värvuseks. Alles 20.sajandi jooksul hakati eelistama kreemikaid ja heledaid kollaseid toone nagu on tänapäeva koertel.

Wynfaul Tabasco

Wynfaul Tabasco

Tumekollaste ja rebasepunaste toonide kasutamine aretuses taastati alles 1980ndatel. Määravaks isendiks selles sai Balrion King Frost (must, sünd circa 1976), kelle paljud järglased olid “tugevalt tumekollased”, ja kes mõjutas rebasepunase tooni taastamist. Tema poja-poja-poega Wynfaul Tabasco’t (sünd 1986) peetakse tänapäevase rebasepunase tooni isaks, ja ka ainsaks näitusetšempioniks Inglismaal, kes on seda värvi. Veel mõned koerad, Red Alert ja Scrimshaw Placido Flamingo, on oma järglastele tumekollase värvuse geeni edasi andnud.

Tunnustamine

Ametlikult algas labradori retriiveri ajalugu 1903.aastal, kui tõugu tunnustas Inglise Kennelklubi ja seejärel 1917.aastal Ameerika Kennelklubi, kuigi alles 1928. aasta AKC artikli ,,Tutvuge labradori retriiveriga” järel kasvas nende populaarsus sealmail. Enne seda oli Ameerikas registreeritud vaid 27 labradori. Tunnustamine andis labradoridele võimaluse osaleda koertenäitustel.

1916.aastal asutati Inglismaal esimene Labradoride Klubi. Algatajateks olid Lord Knutford (kennel Munden) ja Lady Lorna, paruness Howe (Banchory labradorid).

Lord Knutsfordi kennel Munden võib olla õnnelik paljude “esimeste” eest:

  • Munden Sentry, Sovereign & Single kanti esimesena aretusraamatusse;
  • Broome Park Bob (1906) saavutas esimesena näitusetšempioni tiitli;
  • Munden Single (1905) sooritas esimesena edukalt jahikatsed;
  • Peter of Faskally (pärines Mundeni labradoridest) sai esimeseks jahikatsete tšempioniks.

Juba kaugem järeltulija Banchory Bolo (1915-1927; CH Scandal of Glynn + Caerhowell Nettle) sai 1922.aastal tõu esimeseks jahi-ja näitusetšempioniks. Peagi levis tõug üle maailma ja on tänasel päeval üks populaarsematest.

Tänapäeval teatakse labaradore pigem täiuslike perekoerte kui jahikoertena. Pimeda juhtkoerana on labradorid maailmas vaieldamatult parimad. Neid kasutatakse veel narko-ja pommikoerana, päästekoerana, abikoerana jne.

Ajalugu lühidalt:

1700ndad – asustatakse Newfoundlandi alad.

19. sajandi algus – esimesed St.Johni koerad viiakse Inglismaale.

1800ndad – Kanadast Inglismaale eksporditakse suur arv St.Johni koeri.

1814 – Raamat Juhiseid noorele sportlasele (inglk Instructions to Young Sportsmen), autor kolonel Peter Hawker.

1823 – Esimene maal labradorist “Cora. Emane labrador (autor Edwin Landseer)”. St.Johni koerad kuulusid vaid jõukamatele inimestele.

1835 – Buccleuch’i V hertsog pani aluse oma St.Johni koerte kasvandusele.

1870 – Nimetus ,,labradori retriiver” muutub Inglismaal tavaliseks.

1882 – Malmesbury III krahv annab oma kuus labradori Buccleuh’i VI hertsogile ja Home’i 12ndale krahvile, et tema hoolikas aretustöö ei läheks kaotsi, vaid säiliks.

1885 – Lammaste Kaitsmise Akt Newfoundlandil ja Karantiini Akt Inglismaal.

1887 – Kiri Malmesbury III krahvilt Buccleuch’i VI hertsogile, kus ta räägib oma labradoridest.

1892 – Kaks pruuni värvi labradorikutsikat sünnib Buccleuch’i kennelis.

1899 – Esimene kollane labradorikutsikas Ben of Hyde, C.J. Radclyffe kennelis.

20.sajandi algus – Šotlastest jahiharrastajad viisid esimesed labradorid endaga Ameerikasse kaasa.

1903 – Inglise kennelklubi tunnustab labradori retriiveri tõugu.

1916 – Inglismaal luuakse esimene Labradori Klubi. Algatajateks olid Lord Knutford (kennel Munden) ja Lady Lorna, paruness Howe (Banchory labradorid).

1917 – Registreeritakse esimesed labradorid Ameerika Kennelklubis. Tõug saab sealmail populaarseks alles pärast 1927.aastal ilmunud artiklit “Labradori retriiver”.

Hilised 1930ndad – Kaks Inglise kennelit saavad tuntuks pruunide labradoride poolest – kennel Tibshelfs ja kennel Cookridge.

Hilised 1940ndad-50ndad – Ühiskondlikud ja majanduslikud muutused peale II Maailmasõda kasvatavad labradoride populaarsust.

1959 – Esimene koer, kes ilmus Ameerika postmarkidel oli kuulus must Labrador ,,King Buck”.

1991 – Labradorid on muutunud nii populaarseks, et neid registreeritakse Ameerika Kennelklubis kõige rohkem.

1982 – Eestisse saabub esimene labradori retriiver nimega Brutan Angela (must; Brutus Ferocjous x Andra).

1985 – Sünnib Eesti esimene labradoride pesakond (Zak Royal Perl x Brutan Angela).

[related-posts]


Warning: Undefined variable $u_date in /data01/virt4399/domeenid/www.retriiverid.ee/htdocs/wp-content/themes/Erty/page.php on line 33
Viimane uuendus: 2011/07/09