Autor: Göran Bodegård, avaldatud „Dog Worldi“ loal Eesti Kuldsete Retriiverite Tõuühingu kodulehele jaanuaris 2012, tõlkis Heili Einasto

„Miks ma näitan koeri? — See on odavaim viis lavale jõuda.“

Nõndaviisi vastas küsimusele edukas kasvataja ja tuntud rahvusvaheline kohtunik. Kuigi humoorikas, peitub selles vastuses tõetera, mis on väärt edasist analüüsi ja hinnangut.

Psühholoogias tehakse vahet vajaduste ja soovide vahel. Kui vajadus jääb vastamata, on tulemuseks trauma; kui soov jääb täitmata, on tulemuseks surutis, mis võib ärgitada uusi teid rahulduse leidmiseks. Me peame magama – see on vajadus, kuid magada pehmes, mugavas voodis on juba soov…

Kas lavale saamine on vajadus või soov? Kas koeraga näituse võitjaks tulemine on vajadus?

Koertenäitused on pöördeliselt muutunud. Näituse algne eesmärk oli saada eksperthinnang aretustöö tulemusele ja näituste pikem perspektiiv oli tõu puhtuse säilitamine ja selle täiustamise toetamine.

Kui ma poisipõlves, 1950. aastatel, läksin esmakordselt Rootsis koertenäitusele, puudusid enamikelt näitustelt rühma- ja näituseparima võistlused. Peeti totraks võrrelda omavahel erinevate tõugude esindajaid, samuti ei toeta selline võistlus koertenäituste tähendust ega kaugemat eesmärki. Selline algne viis läheneda näitustele valitseb ikka veel ametlikes aruteludes. Näituste drastilist muutust veel üheks võistlusspordiks peetakse üksnes segadusttekitavaks kõrvalmõjuks.

Eelpool mainitud muutuste põhjus on ülaltsiteeritud vastuses – põhiline inimlik vajadus tunnustuse, heakskiidu ja imetluse järele. Tegelikult puudub põhimõtteline vastuolu nende kahe vahel, mille üks pool on isiklik ja teine objektiivne (säilitada koeratõug). Kellel oleks õigus moraliseerida soovi üle esitada enda loodut või ülesehitatut ja sellega võita; mis on sümboolselt lähedane millelegi endas või selle projektsioon ning on isegi muutunud osaliselt iseenda asendajaks?

Argentiina kõigi tõugude kohtunik Elena Spector hindas kord Boliivias. Ringi tuli perekond – isa, ema ja kuus last, kes esitasid oma armastatud koerakest: isa kandis süles ristimiskleiti rõivastatud pekingi paleekoera. Elena lahendas olukorra sellega, et lasi perekonnal teha koeraga üks paraadring ning seejärel ta selgitas, kuidas koeri tuleks esitada näitustel hindamiseks.

Me anname oma parima oma koeri näidates – ja ainult siis, kui võistlus ise ja esitusviis muutuvad eesmärgiks omaette ning lõdvendavad seose koerte aretusega, on risk sattuda näitusele kui võistlussporti. Tasakaal kaob, kui kohtunikke ei kutsuta hindama mitte nende teadmiste ja kogemuste väärtuste tõttu, vaid seepärast, et nad on majanduslikult kasulikud, sest hindavad palju tõuge ja tõmbavad ligi rohkearvuliselt osalejaid. Sama juhtub siis, kui inimestel on kodus terve hulk tõus esinevaid erinevaid tüüpe, mida sobitada erinevate kohtunike maitsetega ning nad eelistavad anonüümseid, kaugete maade kohtunikke tõus tunnustatud autoriteetidele. Kui kommertsmõju ületab kvaliteedi, on näitusi korraldavad klubid tõugudele kahjulikud. Kui võit iga hinna eest muutub olulisemaks kui huvi tõu vastu, siis kujundab ja turgutab selline võistlussport näitusesõltuvust, mis on kahjulik inimeste vaimsele heaolule.

On üsna kerge näha ja mõista, millal võistlusspordist saab kinnisidee ja sundus ning hakkab muutuma ähvarduseks koertenäituste osaleja sotsiaalsele ja majanduslikule olemasolule.

Patoloogilise liialduse peamine tunnus on nartsissistlik solvumine sellest, et ei võideta (olgu kaotus mõistusega võttes ükskõik kui põhjendatud), mis toob kaasa impulsi see kaotus tasa teha uuel näitusel võitmiseks või hakata eitama toimunut. Selline inimene on piltlikult öeldes pannud kõik munad ühte korvi ja muutunud ülitundlikuks soovide täitumise koha pealt. Ta ei suuda end enam ümber suunata, omandades (või aretades) parema koera võitmiseks või võtta realistlikult arvesse enda ja oma eluga toimuvat.

Koertenäitusi ei saa süüdistada selliste isiksuslike moonutuste tekkimises, kuid kahtlemata ei tee tänapäevane näitustega seostuv grandioosse glamuuri ja kuulsuse areng elu kergemaks neile kasvatajatele/osalejatele, kes tõepoolest püüavad mängust osa võtta mitte üksnes aretamise, vaid ka näitustel käimisega. Riskid aretusele saavad ilmseks kui inimesed hakkavad valima aretuskoeri näituseringis toimuva, mitte oma tegeliku arvamuse ja tõustandardi järgi.

Koertenäituste plahvatuslik areng on suurendanud nõudlust kohtunike ning sedalaadi teenuste rahvusvahelise vahetuse järgi. Kuigi põhimõtteliselt positiivne, on see tegelikkuses teinekord üsna segane nähtus, kui tegelik kogemus sertide või võitjatiitli andmise taga on piinlikkust tekitavalt väike. Mõnes riigis on üleriigisel kennelorganisatsioonil range kontroll välisriikide kohtunike kvalifikatsiooni üle, mõnes teises riigis piisab ametlikust kohtunikutunnistusest.

Erinevad näitusesüsteemid võivad samuti erineval määral toimida hävitavalt ja soodustada „odavate“ tšempionide teket. Liiga hõlpsalt saavutatavad tiitlid soodustavad sõltuvust näitustest. Kohtunik peab olema hingeliselt tugev ja aus, et mitte anda tiitliks vajalikke punkte või serti koertele, kelle ta on süsteemi tõttu varem esikohale pannud.

„Koertenäitustel on alati klassivõitja, kuid see ei pruugi tingimata olla tšempionitiitli vääriline“, oli üks minu inglise juhendaja väärtuslik märkus. Kui näitusesüsteem teeb mitte nii heade tõu esindajate kõrvalejätmise kergemaks – näiteks sellega, et rakendab kvaliteedihinnete süsteemi – on kohtunik palju harvem olukorras, kus tal tuleb päris lõpus loobuda kõrge koha andmisest, sest nõrgema hinde saanud koerad ei võistle enam tippkohale. Sel juhul suudetakse säilitada tšempionitiitli väärtus ning näitusest osalejal on kergem mõista, et kõik näitustel osaleda võivad koerad ei olegi tegelikult tšempionid.

Sageli kohtab näitusest osalejaid, kes pärivad kohtunikult arvamust oma varem palju punkte või serte saanud koera kohta, kuid nii mõnigi kord selgub, et võistlejat ei huvitagi niivõrd kohtuniku arvamus, kui saadav koht ja ilma kõrge kohata ei lähe talle kohtuniku arvamus korda. Olen tuvastanud, et Rootsis, kus igale koerale tehakse individuaalne kirjeldus, ei võta mõnikord enam kui 30% osalejaist oma kirjelduslehte. Niipalju siis moodsa koertenäituse ekspertiisi kohta…

Aga on ka hämmastavaid erandeid. Mõni aasta tagasi hindasin ühes kaugemas riigis ja ringi tuli noormees saksa lambakoeraga, kellel olid lontis kõrvad ja afgaanilik karvkate. Tõmbasin sügavalt hinge ja ütlesin noorukile, et need vead on diskvalifitseerivad. Selle peale vaatas too mulle otsa ja surus lugupidamisega mu kätt: „Tänan, härra, olen tõepoolest lugenud raamatust, et nende puudustega koer ei saa näitusel hinnet.“ Ta oli tulnud näitusele, et saada kinnitust selle kohta, mis on õige ja mis mitte ning oli ilmselgelt rahul tulemusega, mis toetas tema arusaamist tähenduslikkusest (veel üks põhimine inimlik vajadus kõrvuti vajadusega olla imetletud ja parimaks valitud…)

Väga lähedal küsimusele „Miks te koeri näitate?“ on küsimus „Miks te koeri hindate?“ ja „Mis paneb teid arvama, et suudate hinnata kõiki tõuge?“

Koerte hindamine ei tohi iial muutuda nende mahategemiseks ega tähendada sellise koera etteotsa panemist, kellel on kõige vähem vigu. Koerte hindamine peab alati hõlmama hetke, mil otsitakse täiuslikkust – ja on ülimalt õigustatud küsida kõigi tõugude kohtunikult, mis paneb teda uskuma, et ta kõike teab – sest tegelikult ei suuda seda keegi. Kuid parimal juhul on tal tung (sõltuvus) sõita mööda maailma, otsides seda erilist tasakaalu ja ilu, mis pole kunagi seotud vaid ühe tõuga.

Olen põhiliselt hurdainimene ja seetõttu olin tõsiselt üllatunud kui kord Põhja-Norras olin silmitsi emase norra õuekoeraga (Norsk buhund), kes mind oma iluga täielikult halvas – peale hindamise lõppu palusin omanikul veidi kauemaks ringi jääda, et seda koera veel imetleda. Võib-olla on siiski võimalik olla kõigi tõugude kohtunik?

Võib-olla ja parimal juhul on näitustest osavõtjaid ja kohtunikke, kellel on ühine selline eriline vajadus ja omadus? Kui nii, siis on loota jätkuvat kvaliteetset aretust vaatamata koertenäitustemürgitusele.

Göran Bodegård (hinnanud ka Eestis) on kohtunik alates 1966. a.-st ja 1997. a.-st kõigi tõugude kohtunik. Ta alustas hurtade aretamisega 1966. a. ja oli kaaskasvatajaks Ch Piruetile, kes sai 1975. a. Rootsi Aasta Koeraks. Ta on kasvatanud mitmeid olulisi, tõu arengut Skandinaavias, USA-s ja Inglismaal mõjutanud koeri. Kohtunikuna on ta hinnanud Cruftsil ja mitmetel FCI suurtel tiitlinäitustel. Peale selle on ta ka osalisel pensionil olev lastearst, psühhoanalüütik ja lastepsühholoog, seotud uuringute ja kliinilise tööga, mis hõlmab raskelt haigeid ja häiritud põgenikelapsi.

[related-posts]


Warning: Undefined variable $u_date in /data01/virt4399/domeenid/www.retriiverid.ee/htdocs/wp-content/themes/Erty/page.php on line 33
Viimane uuendus: 2015/04/03