Allikas: ajakiri Labradori 3/1999 Anu Honkapirtti, eestikeelde tõlkisid: Riin Kooli-Kõnnussaar ja Haita-Maarit Zahharov

Kasvatustöö nõuab aega ja energiat. Kasvatustöö alustamisest rääkiv artiklisari jätkub, nüüd räägime rohkem juurde kasvatamisest ja kasvatajast.

KutsikasViimases ajakirjas arutasime eesmärkide üle aretustöös ja seda, milliseid nõudmisi kasvataja peaks esitama on baasemasele. Baasemane on kindlasti kõige A ja O, aga veidi peaks pöörama tähelepanu sellelegi, milliseid tingimusi peaks kasvataja endale esitama. Lisaks käsitleme kennelnime hankimise protsessi.

Kui viimases numbris esitasime küsimuse milline on hea aretus (baas)-emane, võiksime nüüd küsida, milline on hea kasvataja. Seda tasub mõelda vähemalt kutsikaostja vaatenurgast: milliselt inimeselt tahaksid ise osta koera? Kindlasti tulevad esimesena meelde omadused aus, usaldatav, vastutustundlik. On täiesti iseenesestmõistetav, et teistsugust suhtumist ei tasu tõsiselt võtta.

Koeraharrastusega käivad kaasas olulise osana kuulujutud. Mõnikord jutud paisuvad ja kui koerainimesed pääsevad arvustama üksteise tööd, võivad pisipisikesed kommentaarid saada suured mõõdud. Niisiis ei tasu anda tahtlikult põhjust halbadeks juttudeks. Oma tegemistega tasub pigem olla ettevaatlik ja tundlik, kui võtta omaks väga suurejoonelist või kiirustavat hoiakut kasvatustöö esimestel meetritel.

Kasvatamine eeldab pühendumist

Kui tahad tõesti saavutada oma aretustöös tulemusi, eeldab see päris tingimusteta pühendumist. Seda harrastust ei saa panna aegajalt kappi ja võtta teda sealt välja jälle siis, kui on rohkem aega. Koerad on sinu igapäevase eluga tihedalt seotud ja hammustavad suurema osa su ajast ja energiast. Oma koertega võid loomulikult pidada vahel pausi näitustest või katsetest, või jätta emase paaritamata, kui on selline tunne. Aga kui oled kasvatanud kasvõi ühe pesakonna, kannad vastutust kutsikaostjate ees, sul peab jätkuma energiat neid aidata ja neile nõu anda, kui sa ise tunned end ka harrastuslikult oma koertest surmani väsinuna.

Koeri ei või tõesti kasvatada, andumata sellele täie südamega. See paistab välja nii sinu ajakasutuses kui ka paljudes teistes konkreetsetes valikutes. Kui tahad kasvatada enam kui ühe pesakonna aastas või paaris, peavad sul olema asjakohased ja praktilised ruumid su tegevuse jaoks.

Suurem koertearv eeldab päris omapärast elamisviisi. Kui elad korteris või ridaelamus, tuleb sul teha erilisi korraldusi, et saaksid kutsikatele piisavad ruumid. Näiteks veel mitte müüdud, üleealiste kutsikate hooldamine on sellistes tingimustes tõesti raske. Kui kutsikad lahkuvadki enam-vähem loovutusaja lähedal, on pesakonna kasvatamine väikestes ruumides alati probleemne ja sööb kui mitte teiste, siis asjasse mittepühendunute pereliikmete närve.

Üleealiste kutsikate hooldamine ei ole käkitegu…

Siin on ehk omal kohal väike hoiatus: kuigi labradori retriiver on end seadnud ühe kõige soositumate tõugude ritta, on labradorikutsikatele pidevalt ülepakkumine (Soomes tõlk). Kasvataja peab sellega tõesti arvestama enne, kui ta oma emase koera paaritab.

Kevad on tingimata parim aeg, aga pea meeles, võib juhtuda, et kõik teised kasvatajad mõtlevad samuti nii või et sinu emane keeldub jonnakalt ajastamast oma jooksuaega nii, et võiksid võtta vastu pesakonda parimal võimalikul ajal. Sügise lõpp ja talve algus on raske aeg, üsna harva tahetakse kutsikat keset kõige pimedamat aega ja kõvemaid pakaseid. Eriti peatub kutsikate müük jõulude ajal. Kutsikaotsijaid võib oodata kõige varem umbes jaanuari teisel poolel.

Kasvataja peab olema valmis halvemaks, ehk siis selleks, et kogu pesakond ei olegi juba loovutusajaks kodudesse ära lubatud.

Kas kutsikamüük tasub end ära?

Palju maksabRaha on koeramaailmas keeruline asi. Koerainimesed ütlevad tavaliselt, et peale pesakonna hooldamist ei jäägi midagi kätte. Siiski näitab kiire arvutus, et normaalse suurusega pesakonnast peaks peale toidule kuluva, registreerimis- ja isase omanikule makstava paaritusmaksu järele jääma päris sobiv palk nähtud vaeva eest. Nii see on, aga mõnda asja tuleks meeles pidada.

Esiteks, kasvataja märkab tulevikus, et peale normaalse suurusega pesakondade sünnib tihti ka selliseid pesakondi, kus on näiteks vaid mõni kutsikas. Mõnikord osutub ka suurtest pesakondadest vaid mõni kutsikas korralikuks, täishinnaliseks kutsikaks, ülejäänud võivad olla munandite veaga, hambumusveaga või muud sellist.

Sünnituse ajal võib ilmneda komplikatsioone, võimalik, et tuleb teha keisrilõige, kutsikad võivad haigestuda või surra. Põhimõtteliselt võib juhtuda mida iganes.

Üleealiste kutsikate hooldamine ja toitmine on samuti sellised kulutused, milleks ollakse harva ette valmistunud. Pesakonda ei ole mitte mingil juhul võimalik hooldada samal ajal täiskohaga tööl käies, töölt vabaks tuleb end võtta kasvõi sünnituse jaoks, mille täpset aega on võimatu aimata. Ka loovutuseale lähenevad kutsikad on nii töökad, et nende hooldamine ei suju hästi, kui on juba pika tööpäeva võrra kodunt ära. Rääkimata sellest, et kutsikad vajavad ju loomulikult ka söötmist mingil ajal kasvataja pika tööpäeva jooksul.

Veel tuleb meeles pidada, et juba enne paaritamist on emasega seotud palju kulusid tõuomased terviseuuringud, näituste- ja katsetetasud jne.

Aga kus on siis need kutsikarahadega rikastujad?

Ükskõikne ja kalkuleeriv kutsikate tootja võib nähtavasti lühikese eesmärgi nimel teenida mõne euro, tootes labradorikutsikaid paha-aimamatutele ja teadmatutele kutsikaostjatele, kuid tõde on, et tõeline harrastaja ei ole sellel alal veel kunagi rikkaks saanud. Sest nälg kasvab süües ja kui oled lõplikult sõltuvuses, tuleb osta maamaja, suurem auto, käia näitustel ümber maailma, süüa ise kuu aega putru, et saada ellu viia mõni tõeliselt huvitav viljastamine välismaise isasega…

Rahast tuleb üksnes vahend, millega võib seda kirge – koerakasvatust, ellu viia.

Ausalt öeldes, ei ole ma kunagi kohanud koerainimest, kes ei oleks selle harrastuse läbi hakanud vaesemaks jääma. Kui mõni tuleb toime teistest paremini, siis on tulud pärit aegadest enne kui hakati koerakasvatajaks. Enamus koerainimesi saavad sellest aru juba koeraharrastuse üsna varajases alguses, kuid aegajalt kohtab ikka veel selliseid inimesi, kes unistavad oma kenneli loomisest selleks, et tulla majanduslikult toime.

Tõug peab huvitama ja sellesse tuleb süveneda

Labradorid

Kas ikka veel leidub lisaomadusi, mis heal kasvatajal leiduma peaks? Jaa, leidub küll teadmiste ja õppimistahe ja muu seas. Keegi targem on öelnud, et õppimine algab alles siis kui pärast aastaid harrastamist on aru saadud kui vähe tegelikult asjast teatakse…

Vanematelt ja tõus kauem olnud kasvatajatelt võib õppida väga palju. Koerainimesed tavaliselt aitavad meelsasti uusi harrastajaid, mäletades, milliselt see tundus kui ise ei teadnud, kuid olid huvitunud alustaja. Kui sa alustad oma karjääri kasvatajana, võib algajale väga suureks abiks olla oma koera kasvataja, kuid kui sul polnud õnne osta kutsikas korralikult kasvatajalt, võid julgelt küsida mõnelt muult lähedal asuvalt kasvatajalt, või kasvõi kutsikate isa omanikult.

Meie ühingus leidub kindlasti inimesi, kes on valmis vastama küsimustele. Näiteks aretustoimkonna poole võib pöörduda kõiksugu kasvatust puudutavate küsimustega ja probleemidega.

Võistlustegevus

KuulekusOn ütlematagi selge, et kasvataja peab osutama huvi mingitegi tõu koeraharrastuste vastu. Ma ei näe mingit mõtet sellisel kasvatamisel, millega ei ole seotud mingisugust võistlustegevust või vajadust saada välist erapooletut hinnangut oma kasvatustöö tulemuste kohta. Mis ala iganes see ka poleks, kasvataja ei saa kitsarinnaliselt ette kujutada, et see on ainus õige tegevus.

Labrador on mitmekülgne koer, kellega võib harrastada peaaegu mida iganes. Kasvataja peab endale teadvustama oma vastustust tõu algupäraste kasutuseesmärkide säilitamise ehk tõu jahikoeraks sobivuse ees. Kasvataja peab suutma juhendada ja nõu andma kutsikaostjatele tõuomaste katsete harjutamiseks ja teadma katsete reegleid. Küll peaks iga kasvataja käima kasvõi vaatamas, mida tõukatse sisaldab, kuigi endal pole erilist kutsumust NOU/NOME (soome tõukatsed ja metsakatsed – tõlk) harrastuse vastu.

Sama moodi peaks iga metsaliini kasvataja endale selgitama ja näitustel vaatamas käima kuidas tõu standardi järgne labrador välja näeb, kuigi see on üsna kaugel tema poolt soositavast koeratüübist.

Kasvataja loeb, uurib, surfab internetis

Oma tõu kohta on peaaegu võimatu õppida vaid vaadates ja kuulates. Kirjandus ja muud välja antud materjalid on välistamatud vahendid kasvatajale. Oma tõuühingusse ja -klubisse peab muidugi kuuluma, kuid ei tee samuti halba hoida ennast teiste maade kirjanduse ja publikatsioonidega kursis.

RaamatudTõu kodumaa Inglismaa on väga tähtis aretuskeskus, seega on põhjust järgida nende kuulsamaid ja edukaimaid kenneleid, kui tahetakse püsida ajaga kaasas. Meid soomlasi huvitavad üldjuhul teised Skandinaavia riigid, eriti naabermaa Rootsi. Viimastel aastatel on turule ilmunud kaks rahvusvahelist labradori kirjandust, üks: Ameerikas (International Labrador Digest) ja teine Inglismaal (International Labrador Newsletter) välja antud. Need publikatsioonid sisaldavad näitusetulemusi ja aruandeid ümber maailma ja on kindlasti ühed labradori kirjanduses piire purustavamaid. Neid võib tellida ka Soome labradorilehe kaudu, nagu ka inglise aastaraamatuid. Inglased ei avalda samasuguseid lehti nagu Soome tõuühing, vaid neil on mitmeid kohalikke labradoriklubisid, kes avaldavad oma aastaraamatuid. Neis vaadatakse läbi tähtsamad sündmused ja liikmed avaldavad oma teateid.

Ka Euroopas toimib labradorikasvatajate ühing, kes avaldab oma aastakirja. See algselt hollandi ühing De Kring van Fokkers van Labrador Retrivers plaanib hakata oma aastaraamatut inglise keeles avaldama (juba avaldatakse tõlk) .. Peale nende on veel olemas erinevaid labradorikatalooge, neid avaldavad teiste seas inglise päritoluga Clayton iga viie aasta tagant.

Ameerikast leiab iga aasta Julie Browns directory to labrador pedigrees ja enamus euroopalikke ja skandinaavialikke labradoriühinguid avaldavad oma aastaraamatuid iga viie aasta tagant.

Aastal 1999 avaldati peaaegu 500 leheküljeline rootsi Stamtavlebok 1998.

Tasub jälgida ka Soome labradorilehte. Uutest raamatutest on seal tavaliselt info olemas ja neid saab ka tellida Soome labradoriklubi kaudu. Tõelist labradoride alast kirjandust leidub soome keeles üsna vähe.

Kahjuks tundub kõik vähegi tõsiselt võetav kirjandus olevat inglisekeelne. Inglaste poolt välja antud raamatud tunduvad andvat tavaliselt parema tõust pildi. Ameeriklaste poolt kirjutatud raamatute osas tuleb meeles pidada, et nende tõustandard erineb meie tõustandardist (inglise standardist).

Viimastel aastatel on avaldatud kolm uut, üsna head raamatut: inglise Heather Wiles-Fone: The Ultimate Labrador Retriver ja Carol Coode: Labrador Retrivers today, ning ameeriklane Nancy Martin: The Versatile Labrador Retriver. Klassika on ms. Mary Roslin Williams: The Dual Purpose Labrador, All about the Labrador ja Advanced Labrador breeding. Raamatukogudest neid ei leia, kuid neid võib tellida näiteks Soome Akadeemilise raamatupoe kaudu või küsida välismaalt. Interneti kaudu peaks eriliste raamatute tellimine nüüd juba õnnestuma.

Internet on muidugi üks tahk oma teadmiste laiendamiseks. Palju head ja vajalikku teavet sealt kindlasti ka leidub. Kuid nii nagu tavaliselt internetis, teavetulv on nii suur, et üksikul inimesel pole lihtne sõeluda asjalikku teavet kogu niisama loba seest. Kasvatajate koduleheküljed on üldiselt väga teavet andvad. Võid ühe hetkega leida pildi, tervisenäidud ja sugupuu vajaliku koera kohta ning samal ajal veel mõne huvitava koera, kellest pole varem kuulnudki. Samuti võib internetist leida kiiresti pärast näitust tähtsate näituste tulemused.

Kursused kasvatajale

Ennevanasti, vanadel headel aegadel, ei saanud taotleda kennelnime kui polnud käinud kasvataja algkursustel. Kursuse läbimist soovitatakse ka tänapäeval, kuid julgen kahelda, et just väga paljud seda teevad.

Kursuseid korraldavad kennelpiirkonnad, ja neid võib otsida Soome Koiramme ajalehe kennelpiirkondade kuulutustest. Otse loomulikult tasub kursuse lõpetamine ennast ära. Nüüd pakutakse ka edasijõudnute kursust. Varasemal ajal sisaldas kursus põhjalik ja raske lõpueksam ja kursuse läbisid ainult need, kes said eksami tulemuseks arvestatud. Suur osa eksamil küsitud asjadest oli labradorikasvatajale ülearune nipet-näpet, nagu näiteks mis värvi ja mis suurusega puudleid võib omavahel paaritada, kuid ehk oli tähtsam motivatsiooni mõõtmine.

Halb asi on, et kennelnime peab taotlema isegi kui ei taha, kui on kasvatanud teatud arvu pesakondi. Tänapäeval ei saa kennelnime kogeda kui midagi väärikat ja saavutamist väärt, kui kes iganes tahab võib seda kasutada.

Kennelnime taotlemine

Kennelnime taotleja peab olema 18-aastane ja Soome Kennelliidu ja tõuühingu liige, mis tähendab hetkel Soome Retriiverite tõuühingu liikmeks olemist, aga lähitulevikus Soome Labradoriklubi liikme staatust. (tõlkija märkus Eesti Kennelliidust kennelnime taotlemine võib erineda eelpool kirjas olevast. Infot selle kohta saab kennelliidust). Taotleja kirjutab alla koerakasvataja põhimäärusele, mille leiad kasvõi ostu-müügilepingu tagaküljelt.

FCI logoKennelnime võib taotleda enne pesakonna sündi ja see tuleb taotleda kui on kasvatanud alates aastast 1998 rohkem kui 2 pesakonda. Taotleja täidab kennelliidu kennelnime taotlusvormi ja toimetab selle tõuühingu liikmemaksu tõendava kviitungi koopiaga kennelliitu. Taotlus avaldatakse järgmises võimalikus ajakirjas Koiramme. Sellele järgneb kahe nädalane vaidlustamise aeg, millal on kellel iganes õigus saata kirjalikult põhjendatud kaebus sinu taotluse vastu. Ehk just sellepärast, kui keegi leiab, et sinu kennelnime ettepanek on tema omaga liiga sarnane. Pärast seda lähevad taotlused FCI-sse, Belgiasse, kus taotlust käsitletakse kaua ja hoolikalt. FCI-s kontrollitakse, kas sinu poolt taotletud kennelnimi on kasutuses mõnes teised FCI maas.

Niisiis ei piisa sellest, et su kennelnimi on ainulaadne Soomes. Sellised suured kennelmaad nagu Suur-Britannia ja Ameerika ei kuulu FCI-sse, kuid sinna kuulub väga suur arv riike, seega võib juhtuda, et keegi teine kusagil maailmas on mõelnud sama kennelnime mis sina.

Kui sinu taotlus aktsepteeritakse maksad lunastusmaksu ja saad ametliku teate Kennelliidust. Otsustades kennelnime üle tasub mitu korda üle mõelda. Seda nii lihtsalt vahetada ei saa. Eriti kõiki selliseid nimesid, mis viitavad selgelt mingile tõule, need võivad tunduda hiljem halenaljakad, kui otsustad hakata hoopis teist tõugu kasvatama.

Samuti on võõrkeelne kennelnimi kodumaisele tõule ehk küsitav. Tavaliselt ongi suurim probleem, et kas valida omakeelne või võõrkeelne nimi. Labradori puhul tähendab võõrkeelne tavaliselt inglise keelset, tingituna tõu algupäritolust. Labradoridel on suurem osa kennelnimesid inglisekeelsed, kuid täiesti ausalt öeldes on tunne, et omakeelne nimi oleks vahest parem valik. Kas on midagi kurvemat kui kasvataja, kes ei oska hääldada enda kennelnime, rääkimata sellest, et saab aru või oskaks oma kasvandike nimesid veatult kirjutada. Omakeelses nimes ei ole midagi viga, vastupidi. Sageli lähevad ilusad inglise keelsed sõnademängud ja pähetulekud lähevad kutsikanimena täiesti hukka, kuna harva mõistab neid täiesti. Mind ennast ehmatavad kaheliti mõistetavad sõnad. Teadmatult võib panna kutsikale täiesti maitsetu nime.

Eriti peab olema ettevaatlik slängi sõnaraamatust võetud nimedega. Meil Soomes on huumor tihti päris valutekitav ja meile naljakat nime võidakse mujal maailmas pidada täiesti sobimatuks. Loomulikult on inglise keelse nime puhul see hea külg, et rahvusvahelisel tasandil nimi jääb kergelt meelde, ja ei tekita hääldamis- ja kirjutamisprobleeme.

Kuid tahaksin siiski meelde tuletada, et mis iganes sõna ä ja ö tähega on parem kui kirjavigadest kubisev, tähenduselt ebamäärane inglisekeelne nimi. Olen tähele pannud, et soome näitusekataloogid lausa purskuvad gollege- särkide ja olümpialaste sarnastest nimekollidest.

Kennelnime taotlusse saab tavaliselt panna kolm varianti ja nende puhul tuleb meeles pidada, et nimes ei või olla tõunime, maade, maakondade, linnade või valdade nimesid, sõna kennel prepositsioone (of, af, von jms.), rohkem kui kaks sõna ja mitte üle 20 kirjamärgi.

Aega võib taotlusprotseduuriks varuda pool aastat, sest juba ajakirja Koiramme avaldamiseks peab materjal olema toimetatud kohale varakult enne. Peale seda läheb aega seni, kuni Kennelliit toimetab paberid edasi ja FCI taotlus võib viibida kaua aega.

Kennelnimi liidetakse automaatselt kõikide alates aastast 1998 sündinud pesakondadele ja sinu palvel ka vanematele, seega pole mingi katastroof, kui taotlus on veel läbivaatamisel kui esimene pesakond juba sünnib. Siis tasuks hoolitseda selle eest, et üks kolmest variandist läheks kaljukindlalt FCI-st läbi, sest muidu ei aita miski muu kui alustada otsast peale.

Järgmises artiklis üritame lõpuks minna asja kallale, ehk hakkame planeerima aretusemase paaritamist ja valima talle sobivat isast. [related-posts]


Warning: Undefined variable $u_date in /data01/virt4399/domeenid/www.retriiverid.ee/htdocs/wp-content/themes/Erty/page.php on line 33
Viimane uuendus: 2011/02/02