Tekst: Hans von Stackelberg. Tõlkinud: Mare Lillemäe. Allikas: ajakiri Eesti Jahimees 11/12 2010.

Jaht (pilt: M.Holmberg)Iga kogemustega jahikoerte koolitaja teab, et just veelinnujahil võivad koerad enda üle kontrolli kaotada. Nagu vanasti, nii ka praegu, vajame me koeri, kes just vees ja veekogude ääres oleksid usaldusväärsed, kartmatud, innukad ning töötaksid iseseisvalt partide ujumisjäljel, linde kinni võtaksid ja jahimehele tooksid.

Samas ei tohi koerad lasta end segadusse ajada, kui part nende nina ees tabamuse saab ning lind kinnihaaramise ajal veel tugevasti tiibadega peksleb. Selleni jõudmiseks on koolitustel käia pikk tee ning nõuab koolitajalt palju kannatlikkust ning sihikindlust.

Meie kontinentaalsed linnukoeratõud saavad aastakümnetepikkuse tulemustele suunatud aretamise kaudu kaasa parimad omadused karmi jahipidamise jaoks, aga sellest üksi ei piisa. Paljude heade eelduste äratamise ja rakendamise kaudu muutuvad need tulemusteks ja alles sihipärase ja asjatundliku koolituse kaudu saavutatakse lõpuks edu.

Veega varakult tutvustamine

Tänapäeval on palju koerakasvatajaid, kes viivad pesakonna kutsikaid koos nende emaga vee äärde. Kartust selle märja elemendi ees siis praktiliselt pole. Kui aga teie kutsikas pole veel vett tundma õppinud, peate selle vea parandama nii pea, kui te koerakese kasvatajalt saate.

Mida varem kutsikas veega tutvust teeb, seda vähem probleeme tal sellega tekib. Vesi ja õhk ei tohi liiga külmad olla. Vesi peaks alguses olema tunduvalt üle 10 kraadi C.

Sügiseste pesakondade puhul peab toimuma jalutuskäik vee juurde enne, kui talvine külm seda tervislikel põhjustel takistama hakkab. Samas peab püüdma end kutsika olukorda panna. Tema kui maismaaelaniku jaoks on vesi, nagu väikeste lastegi jaoks, alguses midagi täiesti ebatavalist, mille ees ta loomulikult ehmub või isegi hirmu tunneb. Eriti siis, kui ta sügavas vees pinna – harjumuspärase kindla toe – jalge alt kaotab, nõuab see teie noorelt koeralt suurt eneseületamist!

Juba esimeste ujumisliigutuste juures saab selgeks: kuigi kõik koerad juba sünnipäraselt ujuda oskavad, väljendab esimestel kordadel sügavamasse vette mineku puhul suurt ebakindlust just pladistamine ja pritsimine ning enamasti siis kiire tagasipöördumine kindlale maale. Suure kannatlikkuse ja empaatiavõimega tuleb see kartus nii vara kui võimalik ületada.

Mõned kasulikud nõuanded

Laske oma koeral madala vee ääres vabalt joosta. Sel ajal kui te koeraga mängite, minge aina rohkem vee poole ja sammuge lõpuks ise kalda lähedal mänguliselt läbi madala vee. Teie kutsikas jääb enamikel juhtudel teie lähedusse ja saab nii oma esimese kogemuse märja substantsiga. Kui kahejalgne “karjakaaslane” läheb ees, järgneb kutsikas igal juhul palju kindlamalt madalasse vette, mis on tema jaoks uudne ja harjumatu.

Kui kogu pesakond viiakse 7-8 nädala vanuses koos emakoeraga vee äärde, ei ole nii lihtne kutsikale ujumist selgeks õpetada, sest pesakonnakaaslased viivad mõtted hoopis mujale. Siis nad lähevad enamasti ainult kõhuni vette. Palju kiiremini saab asjad toimima, kui võtta 3-4 kutsikat korraga veekogu juurde kaasa.

Ükshaaval pannakse nad ettevaatlikult 5 meetri kaugusele vette ja igaüks ujub nagu väike rott tagasi kaldale, kus ees ootavad rõõmsad õed-vennad. Eelduseks on, nagu juba öeldud, et vesi pole liiga külm. Kui kõik koerad on juba märjaks saanud, tehakse kogu protseduur uuesti läbi. Kutsikad pannakse ükshaaval vette, nad ujuvad kiiresti kaldale, raputavad end kuivaks ja müravad seejärel koos.

Lõpuks on (nii öelda mänguliseks tunnustamiseks) maal veel väike “apporteerimisharjutus”. Haraka või tuviga on kutsikad juba kodus tutvust teinud. Iga kutsikas saab nüüd “oma” tuvi ( või midagi muud toomise jaoks huvitavat) ja võib selle siis 5-6 meetri kauguselt kohale tuua. Vahetevahel imestatakse, et kõik kutsikad ka siis midagi toovad, kui abiline umbes 30 m kaugusel püssiga õhku laseb.

Mõned päevad hiljem minnakse uuesti vee äärde. Sageli ujub üks või teine koer siis juba ise vähemalt paar meetrit, kuid ehmudes oma julgusest, pöördub ta ruttu tagasi. Kolmandal või neljandal korral ujuvad 8-9 nädalased kutsikad tihti mitu meetrit rõõmsalt ära. Tähtis selle juures on, et inimese ja koera suhe- ja loomulikult ka vastupidi- oleks täiuslik. Vee juures ei tohiks kunagi karistada, vaid ainult kiita.

Paljudes kohtades kujunevad tänapäeval ka hästi organiseeritud kutsikate mängu-ja õpetuskohad välja. Siin aitavad tihti teised vett armastavad liigikaaslased, kes kutsikaid – ilma et neid eriliselt suunama peab – ühises mängus märga elementi kaasa meelitavad. Enamikel juhtudel lasevad nad ennast sellisel viisil ka hiljem ujuma õhutada. Aga ka siin peab koolitaja väga taktitundeliselt käituma, sest ka “kaudne surve” võib vee noore koera jaoks kiiresti vastikuks muuta!

Mul on hästi meeles üks selline juhtum. Ühel kutsikal mängugrupist oli algusest peale tunduvalt vähem hirmu vee ees kui kõigil teistel ja ta lasi ennast juba esimestel ujumiskordadel vette “ahvatleda”, samas kui teised kutsikad ka madalat vett pelgasid.

Tema “uhke” omanik aga muutus seeläbi kannatamatuks ja tahtis oma koera kõige lühema ajaga (enne kõiki teisi!) imetlusväärseks ja ideaalseks ujujaks teha. Iga päev otsis ta mingi veekogu ja meelitas kutsika igasuguste trikkidega vette. Juba peagi näitas õppija selgeltnähtavaid märke, et see käib tal üle jõu. Kui ta lõpuks end ka enam muidu palavalt armastatud maotükkidega meelitada ei lasknud, kahlas ta juht ühele väikesele saarele madala veekogu keskel. Koer järgnes – kuigi aina suureneva vastumeelsusega – ja pärast pikemat niutsumist; lõpuks ei töötanud ka see enam ning mahajäetud kutsikas hakkas end koolitaja maha lebama jäetud riietega “trööstima”. Õnneks sai koera peremees aru, et ta pingutab üle ega viinud kutsikat enam tükk aega vee äärde. Pärast puhkepausi aga arenes see noor koer peatselt kõige vett armastavamaks koeraks nende kutsikate seas.

Suureks abiks veehirmu ületamisel võib ka olla nn treenimis-ja meelitamisõng, mis ühendab kutsika jaoks mängu ja saagi liikumist. 

Pikema kepi otsa seotakse nööriga mingi ahvatlev ese (näiteks pardi kuju) ja seda liigutatakse kutsika ees aeglaselt edasi-tagasi.

Natukese aja pärast hakkab koer, eriti kui ta enne eset juba nuusutada sai, vees liikuma, et ka seal saaki kätte saada. Tavaliselt  kutsikal veehirmu pole. Siin loeb loomulikult koolitaja ning eeltöö treenimisõngega, mille abil harjutati saagi toomist.

Kui on võimalus kasutada vanemat koera ning kutsikas on temaga juba tuttav, tuhlab ta hea meelega ja huvitatult koos kogenuma liigikaaslasega kaldal ning laseb ennast vette meelitada. Kutsikale avaldab eriti see muljet, kui väljaõpetatud koer ujub ja  midagi veest toob. Tavaliselt ei püsi temagi enam kaldal ja tormab teisele koerale järele.

Veehirmud

Kui teie noor koer tõepoolest vette ei lähe, siis minge ise koos koeraga ja näidake talle ette. Eelduseks on, et  koer on teatud vanusesse jõudnud ning koera-peremehe suhe toimib. Kutsikas võib kõigepealt veidi kõhelda, aga enamikul puhkudest järgneb ta teile.

Koos rikkaliku tunnustusega,ei seostu koeral selle märja elemendiga enam midagi ” kurja”. Üht kriitilist hetke tuleb ikkagi silmas  pidada – selleks on üleminek madalast veest sügavasse; hetk, kui kutsikal kaob kindel pind jalgade alt ning ta peab ujuma hakkama.
Sellest murest saab üle – meelitage ja kiitke teda lihtsalt mõnusa suutäiega. Nii saab ka esimene ujumine koheselt tunnustatud ja  tasustatud.

Mitte mingil juhul ei tohi te vee juures sundi ja survet kasutada. Kõige kindlam viis panna koer alatiseks vett kartma on see, kui te tirite teda rihma otsas jõudu kasutades vette.

Mitte ükski töö ei nõua nii palju peenetundelisust, empaatiat, kannatlikkust ja aega, kui koera harjutamine veega. Jõu või ” psüühilise survega” ei saavutata koera koolitamisel midagi. Võite ainult kiiresti ja igaveseks purustada hoolikalt ja järjekindlalt loodud usaldusliku suhte.

Pärast tööd vees peab teie koer alati nii kaua joosta saama, kuni ta jälle sooja on saanud ning kuiv on. Parem oleks, kui te teda suure imavusega lapiga põhjalikult hõõrute. Kui te panete märja koera aedikusse või külma autosse, ähvardavad teda just külmal  aastaajal alajahtumine ning tervisekahjustused. Eriti selliste koerte puhul, kellel on pikad ja karvased kõrvad – see võib olla kroonilise kõrvapõletiku põhjuseks.

Tunnustus ja Dummy

Kiharakaravaline retriiverNoore koera jaoks algava järjekindla väljaõpetamise juures tööks vees kehtib loomulikult sama, mis juba kutsikate esimeste  sammude puhul – ta ei talu mitte mingil juhul koolitaja “karmi kätt”. Nii on see ka jälgede ajamise õpetamisel.

Paari nipi ja õige õpetamisega – kõigepealt esemete või aporteerimisnukkude (dummy) hiljem metsloomade toomisega – on võimalik treenida koerast kindel otsija-leidja ka “märjas elemendis”. Vältimatu on seejuures motivatsiooni tõstmine kiitmise kaudu. Alguses tulevad appi käeliigutused just koera koolitamisel vees.

Kui koer juba aporteerib ja metslooma tunneb, on suhteliselt lihtne teda sügavamasse vette meelitada. Alles siis, kui kõik toomisülesanded maa peal sujuvad, lubatakse koer vette. Otsime selleks mõne tiigi või järve, mille kallas on väikese kaldaga ja kus pole palju taimi.

Meie õpilane istub pika rihma otsas koolitaja jala juures ja ootab oma ülesannet. Parema käega visatakse aporteerimispilk või -nukk (kuju), hiljem toomist vajav surnud part vette, vasak käsi takistab noorel koeral otsekohe ise vette tormamast, sest ka vee ääres tohib meie neljajalgne õpilane alles käsu peale aktiivseks muutuda.

Käskluse “apport!” peale, mis on ühendatud väljasirutatud käega antud viipega, peab koer rahulikult vette minema, aga mitte “kõrgushüpet sooritama”. Viimasena nimetatu näeb küll väga atraktiivne välja, kuid talvel võib see põhjustada vereringehäireid,  madalas vees isegi vigastusi. Lisaks sellele ajab hüpe vette segamini ujumisjälje veepinnal. Kui koer on jõudnud asjani, mida ta peab tooma, peab ta selle otsekohe suhu haarama ning sellega tagasi tulema.

DummyKui ta peaks kõrvale kalduma ja tahab suuremat ringi teha, tuleb seda ettevaatlikult ja hoolikalt piisavalt pika rihma abil parandada ja suunata (koer on pika rihma otsas). Enamikel juhtudel haarab noor koer vees asja (kui ta teab juba, et peab ulukit tooma, siis sobib toodavaks asjaks näiteks part) – nagu toomisharjutuste puhul maa peal – ja toob kaldale.

Toodud asja peate te selles varases õpetamisfaasis ajakohase “Anna!” abil kohe pärast koera tagasipöördumist maale või isegi madalas vees ära võtma.
Nii väldite seda, et koer kaldale jõudes end kohe kuivaks raputama hakkab-tal on ju selleks kalduvus-ja toodud ” saagi” (enne , samal ajal või kohe pärast seda) maha laseb kukkuda.

Kui selline harjutus on korrektselt üles ehitatud, siis toob koer enamasti eseme probleemideta ja ilma igasuguste kõhklusteta  veest välja.

Vahel tuleb ka endal vette ronida

Kui hoolimata ahvatlevatest asjadest mingit tulemust ei saavutata (erand!), siis võib põhjuseks olla, et unustati näiteks koera juba kutsikapõlves veega harjutada. Nagu juba varem kutsikate koolituse juures mainisin, siis parimaks lahenduseks on ise  ujumispüksid jalga tõmmata, võimalikult vaikses vees kuni 8-10 m kaugusele ujuda ja koer enda juurde meelitada. 

Kaldal ei tohi olla ühtki teist koera ega inimest- mitte miski ei tohi koera tähelepanu kõrvale viia. Kui koer ei tule, peate tagasi ujuma, koera sülle võtma, ta umbes 5 m kaugusele viima ja siis väga ettevaatlikult (see on väga tähtis!) “külma märja sisse” panema.

Ta ujub jalamaid kaldale tagasi. Kahe päeva pärast tuleb sama tegevust korrata. Järgmise kahe päeva pärast on koer kogemustest  lähtuvalt, enamasti juba enne teie lahtiriietumist kõhuni vees ja ootab, mis küll juhtuma hakkab. Kui ta teile järele ujub, on üks oluline etapivõit saavutatud. 

Kui nii ka edu ei saavutata, oleks hea, kui te endale väikese paadi laenutaksite. Mõni tuttav  võtab koera paati kaasa. Umbes 10 m. pärast pannakse koer jälle ettevaatlikult vette ja seejärel võtate teie ta kaldal vastu,  koera tublisti kiites. Iga kolme päeva pärast tuleb harjutust korrata ning meie õpipoiss hakkab mõistma, et ujumine võib ka midagi toredat olla.

See tähendab, et koera ei seo veega enam midagi negatiivset.

Pean veel kord kordama seda eriti tähtsat punkti: alati tuleb  töötada täieliku rahu ja kannatlikkusega ning otsustavalt järjekindlalt tuleb vältida igasugust sundi (näiteks koera julma vetteviskamist või muid taolisi lollusi).

Ning tuleb pidevalt toonitada, et selline negatiivne käitumine põhjustab koeras suure veekartuse. Et sellest lahti saada, võib vaja minna juba kolm korda nii palju aega; ning vahel ei õnnestugi enam koera veekartusest võõrutada.

Kui koer toob vette visatud eseme/uluki (näiteks pardi) madalast veest ära, tuleb kaugust järjepidevalt suurendada. Koerad,  kellele toomine meeldib, toovad eseme/uluki ka siis enamasti otsekohe kaldale. Väga oluline on koera palju kiita ja patsutada!

Noorele koerale peab lausa “vere sisse” minema, et tema omanik rõõmustab väga, kui ta vette läheb ja vajaliku asja sealt ära toob.

Kui meie tulevane jahiabiline tuleb veest välja, ei tohi ta toodut enne äraandmist mitte mingil juhul maha panna ega ennast kuivaks raputada – nagu ma juba ennist toonitasin. Selline teguviis on praktikas põhjustanud nii mõnegi valusa õppetunni, näiteks pardi põgenemise. Parandada saab seda pikka rihma rahulikult (mitte järsult!) tõmmates kui te rihma veel kasutate.

Koolitaja juurde jõudes peab koer kuulekalt istuma ja käskluse peale asja/looma ära andma ning siis tuleb teda  ohtralt kiita.

Iga toomisharjutuse juures tuleb jälgida, et noor koer töötaks piinlikult täpselt. Ka vees tuleb iga viga kohe kõrvaldada. Kui vead esinevad toomisel, tuleb põhitegevus maa peal veel kord läbi teha.

Viimane uuendus: 2013/09/06