Autor: Anu Lokke, juhtkoerte ning pommi- ja narkokoera treener
Labradori retriiver on jahikoer (veelinnukoer) – ta otsib veest ja roostikust lastud linde ja toob need jahimehele. Labradori kasutatakse metsas ka haavatud uluki leidmisel.
Mõlemal juhul on vajalikud jahiinstinkt, haistmismeel, saagi äratoomissoov ja töötahe (koostöövalmidus). Need on labradorile hästi sisse programmeeritud, nagu ka veelembus ja inimesearmastus.
Samuti on ta tugeva närvisüsteemiga, ei karda pauku ega vii teda nii lihtsalt stressi ka muud väliskeskkonna tegurid. Teadagi, jahimehed on neid tõuomadusi pikka aega aretanud ja lihvinud. Ja teinud seda nii hästi, et ka teiste erialade koerajuhid neid positiivseid omadusi on märganud ja ära kasutama hakanud.
Labradorid töötavad paljude maade tolliteenistustest narkokoertena, politseis ja päästeametis pommi- ja päästekoertena, jäljekoertena, ning tsiviilteenistuses ka pimedate juhtkoertena.
Nii et läbi ja lõhki töökoer? Mitte ainult!
Labradori rahumeelne ja sõbralik iseloom on teinud temast ka asendamatu perekoera ning siit tulenevalt ka näitustel osaleja ehk nn. Show-koera.
Näitusekoera ülesanne on olla ilus – ja kohe nii kena, et kõik teised konkurendid kahvatuksid. Seda eesmärki silmas pidades on aretajad teinud panuse tugevama luustiku, võimsama pea ja üldse raskema kerega koerale, kes oleks ka hea, rahulik ja rõõmsameelne pere- ja diivanikoer.
Näituse-karussellis tiirleva koeraga üldjuhul jahil ei käida. Seepärast on jõutud juba nii kaugele, et jahi- ja näitusekoerad on kaks eri liini, n.ö kaks tõugu ühe tõu sees.
Kas tõesti ei saa aga ilus koer tööd teha ja vastupidi – töökoer ilus olla? Mina arvan, et saab!
Selleks peab näitusekoeral säiluma jahiinstinkt ja kehaehitus, mis lubab neil aktiivselt liikuda. Jahiliini koerte aretuses peab aga rohkem arvestama looma välimikuga. Üks samm selles suunas on FCI poolt välja antud määrus, mis kinnitab, et labradori retriiveri tõule omane töökatse on pardikatse (lisandus: võimalik on ka retriiverite tõukatse läbimine) ning et kõik koerad, kes tahavad näitusel kasutusklassis esineda, peavad selle läbima.
Soomes on mindud veelgi kaugemale, seal ei saa kolme sertifikaadi (SERT) omanik enne välimikutšempioniks, kuni tal pole vajalikku pardikatse (või tõukatse) diplomit. Ikka selleks, et ka ilusal näitusekoeral oleksid säilinud tõule iseloomulikud jahiomadused. See on igati õigustatud nõudmine, mis innustab peremeest näitusekoeraga rohkem tegelema ning annab ka koerale võimaluse end aktiivselt välja elada.
Teiselt poolt peaksid ka jahi-, s.t tööliini labradoride omanikud oma abiliste kehaehitusele suuremat tähelepanu pöörama. Kui nad aga oma lemmikutega näitustel ei osale ega pole koera õige anatoomiaga kursiski, paaritades omavahel ainult n.ö jahiinstinkte, siis saadaksegi tulemuseks labradorilaadsed töökoerad. Eestis õnneks asi veel nii kaugel pole.
Meil on ilusaid töökoeri ja töötahtelisi näitusekoeri. Et seda väärt olukorda säilitada, peame igal juhul kutsuma näitustele ka koeri, kellega tehakse tööd – ja seda mitte ainult jahil.
Jahikoerte omanikke saab näitusele meelitada sellega, et nad saavad oma kasvandikega võistelda kasutusklassis koos pardikatse (või tõukatse ) läbi teinud näituseliini koertega, seega eraldi suuremast rühmast, avaklassi koertest. See võimalus on peremehele tunnustuseks oma kasvandikuga tehtud töö eest ja tõstab näitustel käimise motivatsiooni.
Nende kahe koerteliini koos esinemine harjutaks erinevate liinide pooldajaid hindama ka teise liini voorusi. Raskete koerte omanikud näeksid, et lemmikuid pole vajadust enam kogukamaks aretada, ning liigkergete pikakoivaliste koerte omanikud leiaksid, et veidi toekam loom näeks ehk tõepoolest ilusam välja. Selle tulemusena võidaks tõug tervikuna, sest säiluks aretusliialdusteta töökoer, nii nagu labrador praegu hinnas on.
Ning nagu eelnevalt öeldud – tänapäeval ei kasutata labradori enam ainult jahikoerana, vaid tema tööpõld on tunduvalt laiem.
KUID… teised tööalad ei anna koerale õigust esineda näitustel kasutusklassis! Kui labrador teeb päevast päev rasket pommikoera tööd või otsib riigipiiril narkootikume, või kui tema elu sisuks on iga minut oma pimedat peremeest teenima – siis näitusel pole tal õigust, küll töökoer olles, kasutusklassis esineda.
Oma elu ainukese pardikatse (või tõukatse) läbinud perekoer saab õiguse kasutusklassis esineda, need koerad aga mitte.
Seni “väljapääsuna” pakutud variant äratada neil koertel esialgu pardikirg (töökirg) ja pärast eksami sooritamist see uuesti maha suruda ei tule kõne allagi. Lubage oma koeral mõnda aega voodis magada ja siis keelake see ära. Kas saate peale seda aga kunagi veel täiesti kindel olla, et ta mitte mingil juhul enam voodisse ei lähe? Ükskõik millisel alal töötava koera juht peab aga oma koeras täielikult kindel olema, sest siin ei tegeleta ju meelelahutusega! Tööpostil olev labrador peab kogu hingega just oma eriala juures olema, nautima oma tegevust ja mitte aimamagi, et roostikus parte otsida oleks märksa lõbusam.
Vaatame lähemalt, milliseid omadusi tahame labradoril säilitada:
- soovi leida jahisaaks ja see peremehele tuua
- head nina
- veelembust
- paugukartmatust
- rahumeelset iseloomu
- koostöövalmidust
Kas siis teised alad, kus labradore kasutatakse eiravad neid omadusi?
Vastupidi!
Koerad, kes midagi otsivad – kas narkootikume, pomme, laipu või elavaid inimesi, töötavadki jahiinstinktil. Ka neil peab olema hea nina, nad ei tohi karta pauku ega olla agressiivsed ning neil peab olema soov teha inimesega koostööd. Kõike seda, koos sõnakuulelikkusega, kontrollitakse ka nende erialakatsetel! Seega – viis tingimust kuuest on juba kindlalt täidetud.
Kui tõesti vaja, saab nende koerte ujumisoskust lisaks eraldi kontrollida. Samuti võib väita, et alati ei näita selline töökoer oma tegevusega oskust jahisaaki peremehe kätte toimetada. Kui rääkida pommikoerast, siis kindlasti mitte! Aga õpetamise käigus koeraga ka mängitakse ning oma lemmiklelu tohib tuua ja toobki peremehele kätte ka pommikoer, vastasel juhul poleks tal motivatsiooni millegi otsimiseks.
Võin kindlalt väita, et just pommikoeral peab olema eriti hea otsimissoov, sest leidnud “saagi”, ei saa ta koheselt oma töö vilju maitsta, vaid peab end esialgu pidurdama ja rahulikuks jääma – preemiapalli mängimiseks saab ta alles hiljem. Ka narkokoeraga mängitakse “saagi”, narkootikumi leidmise järel. Ning esemete leidmise ja kättetoomisega pole probleeme ka pimedate juhtkoertel, kes seda tööd oma peremeeste heaks igapäevaselt teevad, samuti nagu ka lepliku loomu ja paugutamise mittekartmisega.
Juhtkoeral jääb küll igapäevaelus kasutamata tema hea nina, kuid sellest ei kaota ta veel haistmismeelt. See-eest saavad juhtkoerad arendada oma nutikust ülesannete lahendamisel ja näidata sellega üles erilist koostöövalmidust.
Niisiis – mida halba on selles, et tunnustada labradori tööd peale pardijahi ka teistel erialadel, kui kõik vajalikud instinktid säiluvad? Jutt ei käi ju labradori kui karja- või valvekoera tunnustamisest.
FCI-le tuleb muidugi au anda, sest ta seisab selle tõu loomupärase jahiinstinkti säilitamise eest, kuid ilmselt ei mõeldud mõtet lõpuni. Selle-eest annab FCI vabad käed oma liikmesriikidele ja lubab neil sisse viia mõningaid täiendusi.
No täiendame siis ja lubame kõikidel töötavatel labradoridel tulla rahvuslikele näitustele kasutusklassis. Mis sellest, et Soome see nii ei ole. Seal ongi juba tekkinud ühes tõus kaks tõugu – ning ühe liini aretajad ei kiida teist. Meil Eestis õnneks veel nii ei ole!
Nagu eelpool mainitud, ei saa Soomes ükski labrador ilma pardikatseta (või tõukatseta) välimiku tšempioniks. Võite siis ise arvata, miks seal juhtkoertena ja muudel aladel töötavadte koertega näitustel ei käida: mis kasu peaks sellest olema, kui lisaks kasutusklassis esinemise keelule ei saa nad tšempioniks ka pärast kolme serdi võitmist?
Kui ka meil tulevikus selline seadus vastu võetakse, siis sina, Juht Alban, jääd Eesti esimeseks ja viimaseks riigi teenistuses töötavaks välimiku tšempioniks ning ükski ilusaid koeri aretav kasvataja ei taha edaspidi anda oma kasvandikku töötavaks koeraks. Kas me seda soovimegi?
