Allikas: ajakiri Lemmik. Tekst: Mart Mae, jahimees ja koertekasvataja

Kas jahikoera jahi­omadusi peab koolitama? Kas jahikoer peaks näitustel käima? Millised on aga tänapäeval vajadused just koerte tõuomase töö järele? Erinevaid seisukohti esitavad Mart Mae ja Monica Sikk.

Jaht (pilt: M.Holmberg)Rahvusvaheline Künoloogia Föderatsioon on tunnistanud üle 150 koeratõu jahitõuks, mis nõuab nendelt koertelt jahiomaduse olemasolu. Eestis korraldatakse Eesti Jahikoerte Tõuühingu poolt kõikidele jahikoerte tõugudele jahikatseid, mis kinnitavad jahiomaduste olemasolu konkreetsel koeral. Eestis kehtiva jahiseaduse kohaselt peab koera õpetamisel ja katsetamisel olema koer varustatud punase kaelarihmaga ja omanikul olema kaasas jahikoera pass, mille väljastab tõutunnistuse ja näitusetulemuste põhjal Eesti Jahikoerte Tõuühing.

Koera õpetamine ja jahi võimaldamine peab algama kolme kuu vanuse kutsikaga. Pöördusin Eesti Kennelliidu volikogu poole, et korraldada jahikoerte õppepäev neile, kes tahaksid oma jahikoera kasvatada lähtuvalt koera vajadustest. Volikogu võttis vastu ka otsuse, kuid siiamaani on see otsus ikka veel täitmata. On hakatud vastu võtma otsuseid, mis ei nõua koeralt jahiomadusi, vaid dressuuri. Selline suhtumine on jahiomadusi hukutav.

Koera soetamisel peab koeraomanik lähtuma koera vajadustest ning mitte muutma teda mängukanniks. Paljud jahikoerad on aga paraku sattunud lemmikloomaks inimeste juurde, kel pole teadmisi ega tahtmist oma lemmikule võimaldada jahilkäimist ega sellealast väljaõpet.

Kahel korral on Järvamaal tehtud õppepäevi kuldsetele retriiveritele. Ühel õppepäeval õpetati kunstliku vere jäljel töötamist, kurvitsa otsimist ja veelinnu aporteerimist (kohaletoomist) veest. Raskeimaks osutus koeraomanikele selgeks teha, et FCI-8 rühma koerad töötavad ainult saatjaga (inimesega) ja “kollektiivis” ehk karjas ei saa ükski koer jahile kontsentreeruda. Teisel korral tegime jällegi kunstlikule verejäljele ja veelinnu aporteerimisele veest ning maast pühendatud õppepäeva. Kordus sama – kõik tahtsid korraga koos koeri õpetada.

Olen katsetanud retriivereid ka veelinnu otsimisel ja jahimehe käes olev koer sooritas eeskujulikult I järgu nõuded. Jahil mittekasutatavatel koertel ei ole võimalust saada üle III järgu. Minu juures on käinud ka setterite omanikke saamas juhiseid koera õpetamiseks. Mullu sügisel käis õppusel ka üks iiri setter ja ma pean ütlema, et sellist jahikirge annab otsida! Omaniku ülesandeks jääb vaid need omadused kenasti välja arendada.

Jahikoertest ja näitustest

Minu arvamus on, et jahikoerale põhjustab näitusel osalemine stressi ja pikemas per­spektiivis ka depressiooni. See aga võib vähendada jahikirge. Kuigi paljud omanikud püüavad mind põikpäiselt veenda, et nende koertele meeldib näitustel käia, tean oma kogemustest, et päris nii see pole.

Kui koeral puuduvad muud väljundid peale näituste, siis tõesti koer elavneb, pääsedes teise keskkonda. Kuid kas seda on siis tõesti vaja jahikoerale?

Ka mitte kõigil koerte välimiku kohtunikel pole selged jahikoerte hindamiskriteeriumid. Käies linnukoerte näitusel, nägin, et ligi 80% koertest oli ületoidetud, paljudel olid hingamishäired (hingeldasid). Kuidas on võimalik, et selline koer võiks päev läbi kiires traavis jahil tööd teha?

Jahikoera hügieenist: normaalne jahikoera pesemine seisneb suvel ujutamises ja talvel lumes püherdamises. Koera karvkate kattub rasuga, mis on koera kaitsekiht, ning selle eemaldamine pole koera tervisele hea. Koeral on spetsiifiline lõhn, mis aitab tal kõige paremini haistmist säilitada. Igasugune koera lõhnastamine on tema haistmisele kahjulik. Inimesed, kellele see lõhn ei meeldi, peaksid kaaluma koerapidamisest loobumist, mitte aga iga hinna eest kujundama koera oma maitse järgi.

Eestis suureneb jahikoerte kasutamine üha. Tulevikus peab suuruluki jahil olema kunstlikul verejäljel töötav koer, linnujahil töötav linnukoer, jänesejahil töötav hagijas. Urujahti ei saa pidada ilma töötava urukoerata.

Moekoertest

Kunagi propageeriti jahimeeste hulgas karmikarvalist saksa linnukoera kui head põdra- ja seakoera. Oma kogemustest ­tean öelda, et ainult üks seda tõugu koer oli võimeline seajahil töötama, ülejäänud koerad jäid tööta, kuna eestlastel puudus tollel ajal koeraga linnujahi kultuur.

Praeguse aja moekoer on retriiver. Retriivereid propageeritakse kui inimsõbralikke (kõik jahikoerad on inimsõbralikud!), hästi dresseeritavaid (linnukoerad on seda eriti) ja muidu mõnusa olemisega koeri. Kusagil pole aga tutvustatud teda kui suurepärast vee- ja soolinnukoera, kelle otsing toimub saatja läheduses (kuni 40 m). Retriiver annab oma käitumisega teada, kui haistab uluki lõhna (eriti linnu kukkumist), ja aporteerib (toob) saagi kõige klassikalisemalt, asetades linnu saatja allalastud peo peale.

Ka Eestis propageeritakse retriivereid, kuid mitte jahikoertena. Meedias ilmuvad sageli teated, kuidas prominentidele kingitakse just seda tõugu koeri, kuid seda, et ükski neist oleks toodud jahikoerte hulka (kuid sinna nad ju kuuluvad), pole kuulda olnud. See artikkel on mõeldud nendele koeraomanikele, kes tõesti tahavad oma lemmikule anda seda, mida ta vajab ja milleks ta on aretatud.

Vastulause

Monica Merima, labradoride omanik.

“Diivanikoer” on saanud halvustavaks väljendiks, mida tavatsetakse kasutada mittetöötava töökoera kohta. Millised on aga tänapäeval vajadused just koerte tõuomase töö järele?

Palju on neid koeratõuge, kelle kasutusala on tänapäevaks täiesti ununenud või kes ise on tundmatuseni muutunud, kuid kes on ometi väga hinnatud. Ning kas on tõug või seda tõugu armastavad inimesed süüdi selles, et elu ja vajadused on muutunud? Ka inimesed pole tänapäeval enam sellised kui sadu või tuhandeid aastaid tagasi. Ehk algab kõik hoopis sellest?

Koera ja inimese kooselu sai alguse umbkaudu 14 000 aastat tagasi, mil Canis lupus’est sai Canis familiaris. Koos on tuldud pikk tee tänapäeva.

Inimene aretas aastasadade vältel sadu tõuge, lähtudes erinevast vajadusest, funktsionaalsusest, oma ilumeelest või kapriisidest. On lihtsalt ilukoeri ja koeri, kelle abil on tehtud tööd. Osa tõugusid on mitmesugustel põhjustel tänaseks maa pealt kadunud, osa on taastatud, paljud neist aja jooksul kõvasti teisenenud nii väljanägemiselt kui otstarbelt, ilmselt ka iseloomult. Kas olete mõelnud, kui palju on neid koeratõuge, kelle kasutusala on tänapäevaks täiesti ununenud? Mis tahes tõust sügavalt huvituv inimene teab, et aja jooksul on see üksjagu muutunud.

Tänapäeval ei peeta enam dogidega metsseajahti. Puudlitega ei käida kalal, nad ei aita kaluritel võrke välja sikutada ega püüa võrkudest pudenenud kalu – paks karv, mida soengutesse pügada, pole ju ka neil mitte ilu, vaid algse vajaduse pärast selline. Iiri hundikoerad ei võitle karude ja huntidega, samuti ei osale nad sõjaretkel ega kisu ratsanikke sadulast. Ka hurtadega ei peeta enam jahti ning nad võivad oma jahikirge välja elada maastikujooksudes. Enamik lambakoeri pole lammast isegi unes näinud…

Töökoerad ja töötavad koerad

Töökoerte, sealhulgas eriti jahikoerte teema on Eestis muutunud viimasel ajal tulikuumaks. Eks sama vana kui tõug on ka arutelu selle üle.

Paljudes maades on aegade jooksul liikunud eri radu näituse- ning tööliinide koerad – lähtuvalt nende koertega tegelevate inimeste huvidest, tegevustest ning vajadustest on rõhk pandud kas peamiselt välimikule või tööomadustele. Ning alati jagub neid, kes püüavad selle kahe suuna vahel tasakaalu hoida. Aretustöö põhineb valikute tegemisel – rõhutades teatud omadusi, kinnistatakse see tõusse või viiakse sealt tasapisi välja. Muutuste tegemine nõuab aega.

Töökoerte puhul on aretuses läbi aegade lähtutud vajadustest, mida tingib koera kasutusala. Ka need vajadused varieeruvad ning seetõttu on kõikumisi ka ühe tõu piires. Näiteks pole labradorile selga aretatud tiheda aluskarvaga ning vetthülgava pealiskarvaga topeltkasukas moekapriis – koer pidi suutma töötada tundide kaupa väga karmides ilmastikutingimustes, jahedas vees ning selline “kehakate” võimaldas seda. Samuti on labradori puhul arendatud koostöövalmidust inimesega, iseseisvust, sallivust võõraste olendite, olukordade ja kartmatust püssipaugu suhtes. Labradori puhul loetakse igasugust häälekust pigem ebasoovitavaks, kuna see on jahiolukorras häiriv. Ja näiteks jahivõistlustel Soomes võib selle eest lausa diskvalifitseeritud saada.

Palju enamat kui ainult jahikoer

Kuldne hüpeKõik need omadused, mis teevad näiteks retriiverist hinnatud jahikoera, on paraku sellised, mis teevad temast üldse mõnusa koera, kellega koos olemist ja tegutsemist inimene naudib. Isegi kui see inimene pole jahimees. Retriiver on aktiivne ja rõõmus tegutseja, mistõttu ta harrastab sama innukalt ka agility’t või sõnakuulelikkust, osaleb jahivõistlustel või töötab tollis narkootikumide või pommide otsijana.

Koostöövalmidus, suur inimsõbralikkus ja soov meeldida on võimaldanud retriiveril (eriti labradoril ja kuldsel) tõestada end juht-, abi- ja teraapiakoerana. Need omadused on põhjuseks labradori ja kuldse retriiveri tohutule populaarsusele mitte üksnes Eestis, vaid kogu maailmas, paigutades nad populaarseimate tõugude esikümnesse.

Jahikoerte seas on mitmeid tõuge, keda õnnestub edukalt pidada ka inimesel, kes jahi asemel harrastab koos koeraga midagi muud, osaleb jahivõistlustel või käib jahimeestel koos koeraga abiks.

Üks levinud demagoogiline väide kõlab aga umbes sedasi: kui on koer jahikoera tõugu, siis tehku ka jahikatseid ja käigu jahil. Ent kui suur vajadus linnujahikoerte järele tänapäeval tegelikult on? Ja miks on vaja koolitada jahikoeri, kellel pole ­rakendust? Eestis on ligi 15 000 jahimeest, mis on suhteliselt marginaalne arv. Neist 9000 kuuluvad ka Eesti Jahimeeste Seltsi. Enamik neist ei tegele linnujahiga.

Jahikoera tõugusid on erinevaid, jagunedes selle järgi, kellele jahiti peetakse. Linnujahikoerad jagunevad veel omakorda vastavalt tööülesannetele. Suurulukijahile linnukoeraga tormiliselt ei tõtata, kui just pole too linnukoer õpetatud töötama ka verejäljel – hea haistmine võimaldab seda väljaõpet suurepäraselt. Küll aga pole verejälg linnukoera tõuomane töö, vaid pigem lisaoskus.

Tõukoera aretuses on oluline määratleda tõule omaste baasinstinktide olemasolu ning eeldused vastavate tööoskuse omandamiseks, juhul kui selle järele tekib vajadus. Sama oluline on tõuline välimus ja hea tervis. Retriiveri tõuomane töö on näiteks lastud saagi äratoomine veest või maastikult, see, kas ta ka verejäljel töötab, pole esmatähtis. Paraku on senised kogemused tekitanud tunde, et tegelik vajadus Eestis linnukoerte spetsiifiliste oskuste järele jahil on tänapäeval väga väike.

Siinsed jahimehed alles avastavad labradori linnujahikoerana

“Kõikjal maailmas on jahimeeste seas suhteliselt levinud arusaam, et koer ei saa olla üheaegselt pere lemmik ja hea jahikoer. Võib olla kas üks või teine, kuid mitte mõlemat korraga,” kirjutas jahiharrastaja Raik Liind Eesti Retriiverite Tõuühingu ajakirjale Labrador. Liind nimetab seda populaarseks müüdiks, millesse ta ka ise 30 aastat uskus. Kuni naisele sünnipäevaks kingitud perelemmik, labrador Mäks, selle uskumuse purustas.

“Mäks on otsimisel-leidmisel ja äratoomisel 99% edukas. Samas elab ta majas, lebab diivanil, vaadates koos meiega televiisorit, ning laseb sel ajal oma pead sügada. Mäks käib meiega linnas, istub vaikselt meiega baarides ja kohvikutes, ta on tõeline pereliige. Ja täielik memmekas. Kuid vii ainult ta väljale, ja seal on ta tõeline jahitšempion. Nüüd olen rohkem kui kindel, et lemmikud ON ka head jahikoerad.”

35 aastat Läänemaal jahindust kureerinud Koit Latik võttis omale mõned aastad tagasi labradori retriiveri eesmärgiga kasvatada temast endale jahikaaslane. Must emane labrador Sarmi läbis edukalt retriiverite tõukatsed ning sooritas ka jahikatsed kõrgeimale järgule. Sama koer on üliedukalt osalenud ka näitustel, kus hinnatakse koera tõuomast väljanägemist.

“Koera suurepärane õppimisvõime, haistmine, visadus ja külmas vees töötamise võime on minu jaoks teinud labradori linnujahil ja vigastatud ulukite otsingul asendamatuks,” ütleb Koit Latik.

Labradori retriiveri populariseerimine jahimeeste seas on üheks Koit Latiku missiooniks. Kaks kolmandikku Eestis lastavatest lindudest kütitakse kolmes maakonnas: Lääne-, Saare- ja Harjumaal. Ning neis piirkondades hakkab labradori prestiiž vähehaaval ka tõusma.

Labradori on endale võtnud EMK Kuressaare jahimajandi juhataja Uno Vait, Läänemaa esinduslikema, Metlini Jahimajandi juht Hugo Peterson ning veel mitmed asjalikud jahimehed Saaremaal ning Läänemaa piirkondades, kus merelinnujaht on aktiivne. Saaremaal, Tornimäe jahimajandis tegutsev Erkki Aavik on linnujahile tulevate väliskülaliste jaoks mõnel korral kaasa kutsunud mittejahimeestest retriiveriomanikke koos tõuomase tööväljaõppe saanud koertega.

“Suurulukite ülekülluse olukorras peame väga palju tähelepanu ja aega kulutamagi põdra, metssea ja kitse ohjamisele, see on lausa töö. Nii jääbki rohkem romantikat pakkuv linnujaht tagaplaanile. Sisemaal on linnujahi võimalused tagasihoidlikud ning koertega linnujahi traditsioonid Eestis nadid,” tunnistab Koit Latik. Maal elavatele jahimeestele on labrador veel kättesaamatu luksus, mitte töökoera sünonüüm. Linnamehed ei suuda aga jahikoera küllaldaselt harida.

Kas iga jahikoer otsigu endale jahimees?

Aasta tagasi kutsus toonane Eesti Jahimeeste Seltsi esimees Andres Lillemäe kokku ümarlaua, kus osalesid ka eri tõuühingute esindajad. Jahimehed tunnistasid, et kehtivad jahikatsete juhendid on iganenud ning vaja oleks uusi.

Näiteks labradori retriiver oli juhendite väljatöötamise ajal siinmail veel täiesti tundmatu koeratüüp ning nii ei saagi see olla kuigi tõsiseltvõetav katse, mis aitaks hinnata just selle koera tõupäraseid tööomadusi. Koerte koolitamise ja katsete korraldamise süsteem puudub, puudub ülevaade, kus mida tehakse, ning protokolle enamiku katsete kohta ei koostata sootuks. Nii teavad ainult koer, koeraomanik ja kohtunik, mida nad seal metsas tegid. Veel hullem on olukord ainult teistes endistes sotsialismimaades.

Jahikatse kohtunikke Eestis napib ja välismaa kohtunikud pole suutelised puudulike reeglite tõttu siin katseid hindama. Näiteks on Eestis linnukoerte jahikatseid mingil määral pädevad vastu võtma vaid kaks kohtunikku! Samas kui kas või ainuüksi labrador retriivereid on juba üle tuhande, lisaks veel teised retriiverid, setterid, spanjelid jt. Tunnistati, et puudub koerte koolitamise süsteem.

Informatsioon pole koeraomanikule kättesaadav. Eestis on jahikoerte katsetamine antud Eesti Keskkonnaministeeriumi määrusega Eesti Jahikoerte Tõuühingu (EJT) pädevusse. Ministeeriumi ei peagi koerte aretus peensusteni huvitama, aga paraku ei huvitu sellest ka EJT. Seda huvipuudust ilmestab näiteks tõsiasi, et kogu jahikatsete temaatika on täiesti koordineerimata ja korrastamata valdkond.

Jahikoeratõugu koera mittejahimehest omanikuna peab sul olema meeletu tahtmine, pluss tohutult aega ja energiat, et end sellest süsteemitust kaosest läbi närida.

Koeraomanikele informeerimatust ja tahtmise puudumist antud olukorras ette heita on lihtsalt kohatu. Olen ise osalenud jahikatsetel, mida samade juhendite alusel on korraldatud iga kord erinevalt. Ka kahe kohtuniku hindamiskriteeriumid ja nõuded koertele on väga erinevad. Kas see peaks olema innustav? Ning kui oled selle kadalipu läbinud ning sul on edukalt katsetatud jahikoer, siis ilmselt tuleb hakata endal jahikoolitust omandama. Sest miskit väljundit sellele koerale muidu pole. Vähemalt kui on tegu linnujahikoeraga. Või tuleb “kodustada” jahimees?

Minuga koos elavad neli võrratut labradori retriiverit, töökoerad, keda määratletakse jahikoertena. Neljast labradorist kolmel on tehtud mitmesugused jahikatsed ja ka tõukatsed, ning ka noorimal on tõuomased oskused olemas. Kuigi me pole jahimehed ja koerad pole võetud jahikaaslasteks, olen tahtnud oma koerte tõuomaseid oskusi arendada ning sellest tulenevalt teinud aastate jooksul endale selgeks nii koolitusse kui koerte katsetamisse puutuva.

Praktiline jahikogemus aga meie koertel puudub, sest meil pole nn oma jahimeest… Mitte just väga motiveeriv olukord tegelikult.

Eesti Retriiverite Tõuühingu ja Eesti Kuldsete Retriiverite Tõuühingu aktivistidel kulus umbes viis aastat, et veenda Eesti Kennelliitu ning Eesti Jahimeeste Seltsi juhtkonda retriiverite tõukatsete kinnitamise vajalikkuses – rahvusvaheliselt tunnustatud katse on välja töötatud Soome jahimeeste ja retriiverikasvatajate poolt, kuid seegi asjaolu ei olnud siinsete otsustajate silmis piisavalt veenev.

Tõukatse on põhjalik katse, konkreetse ülesehitusega, kindlate hindamiskriteeriumidega ning nõuetega korraldamisele. Tõuomaduste hindamiseks sobivaks tunnistatud. Põhjamaade süsteemi kohaselt järgnevad tõukatsele jahikatsed ja võistlused, mis on juba keerukamad – inimestel on, kuhu oma harrastusega edasi liikuda, isegi kui nad pole jahimehed.

Retriiverite, spanjelite ja setterite tõuühingud on korraldanud huvilistele koolitusi koertele tõuomaste tööoskuste õpetamiseks ning selle valdkonna tutvustamiseks. Häid koolitajaid on õnnestunud saada taas põhjanaabrite juurest.

Tõuühingute koostöö Eesti Jahikoerte Tõuühingu ja Eesti Jahimeeste Seltsiga pole seni veel hoogu sisse saanud. Jahikoeratõugude kasvatajad on pannud suured lootused koostöö käivitamise osas Eesti Jahimeeste Seltsi uuele esimehele Mario Sootnale, kes on ise nii jahimees kui iiri setterite kasvataja.

Jahikoeratõugusid on palju ja mitmesuguseid, igale tõule omaseid oskusi testitakse väga erinevalt ning iga tõugu ka õpetatakse isemoodi. Ühe pika puuga kõiki mõõta ei saa.

Paratamatult tuleb arvestada ka sellega, et elu ning selle vajadused muutuvad. Seda tõsiasja eirata on mõttetu. Sama mõttetu on rõhutada erinevaid huvisid, kui selle asemel oleks hoopis toredam teha koostööd ja parandada üldpilti.

Viimane uuendus: 2015/11/21