Autor: T. Laansalu (kennel Merrilow)
Chesapeake’i laht (inglk. Chesapeake Bay)
Põhja-Ameerikas asuv Chesapeake’i laht on umbes 195 miili pikk ja 3-25 miili lai ning eraldab kaht suurt USA osariiki, Virginiat ja Marylandi. Laht on suurim USA lääneranniku merekäär, mida mööda pääseb Atlandi Ookeanile; seda ääristavad olulise tähtsusega sadamad ja Norfolk Navali sõjaväebaas.
Enne koloniseerimist (15.saj) neil aladel elanud indiaanlased nimetasid lahe piirkonda che-sep-ack’iks ehk “maa suure jõe kaldal”. Selle järgi on tõug ka oma nime saanud.
Tänapäeval kutsutakse tõugu hellitavalt lihtsalt Chessiks (loe: tšessi).
Kapten John Smith uuris 1608. aastal põhjalikult lahega külgnevaid alasid; aasta hiljem saabusid esimesed sisserändajad.
1781.a. Yorkstownis, Chesapeake’i kaldal toimus Ameerika Iseseisvussõja üks tähtsamaid lahinguid.
1812. britid kasutasid Chesapeake’i lahte, et pääseda edasi Ameerika sisemaale ning panna põlema Valge Maja.
Newfoundlandi koerte pärand
- St.Johni veekoer
Tänapäeva Newfoundlandi koeri vaadates on raske uskuda, et just see tõug on Chesside arengus tohutut osa mänginud. Newfoundlandi koerad on pärit Põhja-Ameerikast Newfoundlandilt St.Johni saare piirkonnast.
Algselt eristati kahte tüüpi njuufasid: neist esimene oli lühema karvaga ja kandis nime Lesser Newfoundland või St.Johni koer – tema oli arvatavalt mitmete retriiveritõugude sh chesapeake bay’de esivanemaks; teine tüüp oli maskuliinsem, karvasem ja suurem ning temast pärinevad tänapäeva Newfoundlandi koerad. Mõlema tüübi ühiseks tunnuseks olid ujulestadega varustatud varbad ja veekindel pealiskarv.
Canton ja Sailor
1807.aastal toimus Chesapeake’i lahes Inglise prikklaevaga õnnetus. Laev oli teel tursalastiga Inglismaalt Ameerikasse. Enne sihtkohta jõudmist peatuti Newfoundlandil (vahetati kaupu ja võeti peale kaks St.Johni koerakutsikat) ning seejärel suunduti Chesapeake’i lahte, et saepuit peale laadida, kuigi see tegu oli väga suur viga, kuna alus ei pidanud koormusele vastu ja sattus Marylandi rannikuvetes karile. Meeskond päästeti ja koos nendega ka kutsikad.
Üks kutsikatest oli karmi ja punaka karvaga isane Sailor ja teine must emane Canton, kes sai nime meeskonna päästnud laevalt. Kutsikad olid pärit Newfoundlandi poolsaarelt ning nad olid pärit erinevatest liinidest.
* Suure tõenäosusega tellis need kutsikad Inglismaale saatmiseks lord Malmesbury, kes oli väga aktiivne jahimees. Tema kasvanduse aluseks olid St.Johni koerad (tulemuseks labradori retriiveri tõug).
1845.aastal ehk 37 aastat pärast laevaõnnetust, ilmus J. S. Skinneri raamat “The Dog and The Sportsmen“, kus Cantonil reisinud George Law kirjeldas sündmusi järgmiselt:
1807.aasta sügisel olin ma Cantoni-nimelise laeva pardal. See kuulus mu varalahkunud onu Hugh Thompsonile Baltimore’st. Tugevad tormituuled olid paisanud ühe lähedalasuva laeva karile, laev oli kohe uppumas. Päästepaadiga suundusin ma käsu korras uppuva aluse juurde, et päästa inglastest meeskond - laeva enda päästepaadid olid tormiga kõik minema pühitud. Laeva lastiks oli tursakala ning laev liikus suunal Inglismaa<->Newfoundland. Laeva pardal oli kaks Newfoundlandi koera kutsikat, emane ja isane, kelle ma päästsin ning hiljem, kui me olime Norfolkis maabunud, olles ise edasi teel Baltimore’i, mõlemad kutsikad Inglise laeva kaptenilt ühe gini eest ära ostsin. Kuna olin peagi taas merele minemas, andsin isase kutsika, keda kutsuti Sailoriks, idakaldale John Mercerile; ja emase kutsika, keda kutsuti Cantoniks, läänekaldale Sparrow’s Pointi Dr. James Stewartile.
Kapten rääkis kutsikate tausta kohta, et nende laeva omanik oli laialdaselt tegutsev Newfoundlandi-suunalisel kaubaliinil ja juhatas oma korrespondeti valima talle paari kõige paremat Newfoundlandi tõugu kutsikat, aga tingimusel, et kutsikad pidid olema pärit erinevatest pesakondadest, ja kutsikad kelle ma talle valisin, olid valitud selle korralduse järgi; isane oli määrdunud punaka värvusega ja emane oli musta värvi. Nad ei olnud suured; karvastik oli lühike, kuid väga tihe; neil olid lisavarbad. Mõlemad saavutasid suurepärase maine veekoerana. Nad olid äärmiselt taibukad kõiges, eriti aga pardijahis.
Kuberne Lloyd vahetas ühe oma Merino jäära koera vastu, ajal kui oli Merino lammaste järgi oli ülisuur nõudlus ning kui samasuguseid jäärasid müüdi mitmesaja dollari eest isend. Lloyd viis koera oma valdustesse idakaldale Marylandis, kus Sailori järglased olid veel aastaidki hiljem tuntud kui Sailori tõug. Emane koer elas surmani Sparrow Pointis, tema järglased olid ja on endiselt jahimeeste seas tuntud läbi kogu Patapsco Necki ja Gunpowderi alade ning ka lahest ülevalpool. Ma olen kuulnud nii Dr Stewartit kui ka Mercerit kiitmas mõlema koera erakordset otsustus-ja sooritusvõimet. See on niipalju, kui ma mäletan neist ammustest sündmustest.
John Mercer kirjeldas Sailorit järgmiselt:
… ta oli heast suurusest ja kõrge hoiakuga, loodud tugevaks ja aktiivseks; tähelepanuväärselt lihaseline ning puusadelt ja rinnakorvilt lai; suur pea aga mitte proprotsioonidest väljas; mokad pikemad kui on tavaline sedasorti koertel; värvuselt määrdunud pruun, mõni valge laik näol ja rindmikul; karv lühike ja sile aga ebatavaliselt tihe, rohkem karm kui pehme; saba on täielik, pikema karvaga ja alati kõrgel kantud. Tema silmad olid kummalised: need olid nii heledad, et tekitasid peaaegu ebaloomuliku ilme, midagi sarnast hobuste wail-silmale (nuttev silm); ja on märkimisväärne, et visiidil, mis ma tegin idakaldale pea 20 aastat hiljem pärast Sailori sinna saatmist, nägin ma mitmeid tema järglasi samasuguste kummaliste silmadega.
Esmakordselt võrreldi ida-ja läänekalda koeri alles 1877.aastal Kodulinnukasvatajate Ühenduse näitusel, mis toimus Baltimore’s. Üllatusega avastasid koerte kasvatajad, et nad on aretanud sama koera. Koertel oli topeltkarv (aitas vastu pidada külmas vees), võimas toomisinstinkt ja väsimatu ujumissoov. Sel näitusel tunnustati mõlema liini koeri Chesapeake Bay Ducking koertena (tõlk Chesapeak’i lahe pardikoer), kuigi nad ei olnud omavahel suguluses.
Arvatakse, et Sailori ja Cantoni järglasi ristati pointerite, spanjelite, hagijate, pesukarukoerte ja sileda-ning kiharakarvaliste retriiveritega, et saada Chesapeake’i koer.
1878.aastal tunnustas Ameerika Kennelklubi esimese retriiveri tõuna Chesapeake Bay retriiverit.
1800ndate keskpaigas sai väikesest Carrolli linnast (mitte kaugel Baltimore’st) paljude kaugetest maadest pärit mõjukate isikute võõrustaja. Presidendid ja riigimehed ning jõukad jahiharrastajad käisid vaatamas, kuidas kuulsad Chesapeake’i koerad tööd teevad.
Carrolli kohaliku Relvameesteklubi liikmed olid tol perioodil põhilised Chesapeake’de (sihipärased) aretajad, kirjalike andmeid koerte sugupuude kohta hoiti klubis. Kahjuks põles klubi enne 20.sajandi vahetust maha ja hävines kõik. Harry Weiskittelil on õnneks alles jahilogiraamatud, mille andmed ulatuvad tagasi aastasse 1854. ja kus leidub ka viiteid retriiveritele. Samuti on tema maatükil säilinud mitmeid hauakive lahkunud koertele.
Weiskittel mäletab, kuidas ta käis linnujahil koos oma labradoridega, kes tormasid innukalt jäisesse vette partide järele. Seejärel jälgis ta uhkusega oma Chesapeake’i koeri töötamas, mõnikord sukeldumas kuni 4 jala sügavusele, et retriivida vigastatud lind. Jahi lõpuks olid kõik labradorid väsinud ja külmetasid aga Chessidel ei saanud ikka veel küllalt.
,,Ma ei ole kunagi näinud Chesapeake’i loobumas. Nad on sitked, vetthülgava karvaga koerad,” on Weiskittel öelnud.
Chesapeake’i lahe paadimehed
Idakalda paadimees ei olnud rikas; tema ja ta koer olid üksikud uitajad või erakud. Peremees töötas hooajaliselt, näiteks austriterikkas piirkonnas, et oma kasinat sissetulekut vähekegi suurendada. Elukohaks oli hütike lahe äärses soos, koer hüti ukse ees vahti pidamas. Tegemist oli mehega, kelle kalleim vara olid tema paat, jahipüss, kalastusvarustus ja kõige tähtsam – lojaalne retriiveri tüüpi koer.
Paadiga tööd tehes trotsisid nad linde lastes ja võrke välja tirides Chesapeake’i lahe tormiseid ja jäiseid katsumusi. Paadimees oli töönarkomaan – suur soov tööd teha kandus üle ka koerale. Tõenäoliselt võitles isemeelne Chessie peremehe kõrval ja vajaduse korral kaitses peremehele kuuluvat.
Chessi võimalused varajases nooruses teiste koerte ja inimestega suhelda, olid väga piiratud, seetõttu olid nad väheselt sotsialiseeritud ja samuti ei saanud nad mingisugust jahikoolitust. “Aretamist” suunasid piirkonna karmid tingimused ja peremehe vajadus tublile retriiverile – nõrgemad ei jäänud karmides tingimustes ellu.
Paadimees ei olnud abielumees (erinevalt farmeritest ja jahiharrastajatest). Oma Chessile paarilist valides ei uurinud ta sugupuusid ega koera välimust, oluline oli vaid see, kui hea oli koer jahil. Ajaloolised andmed 1800-ndate keskpaigast viitavad Chesapeake’i lahe piirkonnas kasutataud suurele hulgale laskemoonale, mida kasutati soistel aladel tohutu hulga partide ja hanede laskmiseks (siis puudusid laskelimiidid). Ühe eduka jahipäevaga võis Chessi retriivida 200-300 parti-hane. Tihti käis töö kuni öö saabumiseni.
NB! Meeles tuleb pidada, et sellel ajajärgul saadi värsket liha ainult elukutselistelt jahimeestelt/paadimeestelt. James Micheneri novell ”Chesapeake” jutustab paeluva loo nende eluviisist.
Tõul oli varasemalt mitmeid nimesid nagu näiteks:
- Chesapeake Bay Duck Dog (Chesapeake lahe pardikoer),
- Brown Winchester (pruun Winchester),
- Otter Dog (saarmakoer),
- Newfoundland Duck Dog (Newfoundlandi pardikoer),
- Red Chester Ducking Dog (punane Chesteri pardikoer).
1887. aastaks oli Chessidel kujunenud kindel värvus – tumepruun punakaspruuni läikega.
1890. sai tõug ametliku nime: chesapeake bay retriiver. Tõugu tunnustai kui esimest Ameerikas aretatud Jahiharrastus Grupi (Sporting Group) koera. Alustati koerte tõuregistrisse kandmist. Asutati esimene chesapeake bay retriiverite klubi, milleks oli Baltimore’s Chesapeake Bay Dog Club.
1964.aastal sai tõug Marylandi osariigi ametlikuks vapikoeraks ning ta on ka Marylandi ülikooli maskott.
Jahiliin vs näituseliin
Tõug kogus tänu suurepärasele jahioskusele järjest enam populaarsust ja peagi võis leida Chessisid juba igast USA nurgast.
1918 a. asutati Ameerika Chesapeake Bay Retriiverite Klubi.
1930-1950ndateks leidus Chesapeake’de kenneleid igas USA nurgas. Kahjuks hakkasid kasvatajad tasapisi unustama tõu algset otstarvet (jaht).
Sel perioodil toimus tõu jagunemine kaheks: näituseliin ja tööliin.
Ühel ajaperioodil peeti näituseliini Chessi välimikult üsna kenaks, kuigi põllul ”ei leidnud nad isegi oma saba üles”, vastupidiselt tööliini koertele, kelle tööomadused olid suurepärased aga nende välimik üsna õnnetu (tähtis oli ainult töö ja võistlustelt saadavad punased lindikesed). Sageli ei olnud ühe liini esindajal teise liini alal mitte midagi saavutada.
Viimastel aastakümnetel on Ameerika Chesapeake’de Klubi teinud suuri pingutusi, et mõlema liini omadusi ühtlustada. Tulemusena võib leida nüüd hea väljanägemisega Chessisid, kes on edukad jahil kui ka näituseringis.
Esimeseks tõu välimikutšempioniks sai CH Barnum (sünd 1892); jahitšempioniks FC Skipper Bob (30ndad) ning jahi-ja näitusetšemioniks Sodaks Gypsy Prince (1937).
Kasutatud kirjalikud allikad:
- Dan Rice’i raamat ,,Chesapeake Bay Retrievers”
- Kennel Northern Light koduleht
- Ameerika Chesapeake’de Klubi
