Autor: Reeli Kuhi-Thalfeldt
Retriiverite tõuomane tasemekatse (Soomes noutajien metsästyskoe – NOME-B) on mõeldud retriiverite tõukatse läbinud koertele ning selle eesmärgiks on hinnata koera suutlikkust ja tahet tuua ära saak veest ja maalt ning suutlikkust toimida kasutuskõlbliku jahikoerana retriiveritele tüüpilises jahiolukorras.
Kui tõukatse on eelkõige koera instinkte hindav test, siis tasemekatse puhul on tegemist juba võistlusalaga. Katse toimumiskoha ja sooritatavate ülesannete poolest on need kaks katset aga üldjoontes sarnased.
Tasemekatse on ülesehitatud pidades silmas, et sooritatavad ülesanded vastaksid võimalikult palju tõelisele jahiolukorrale.
Klassid, järgud
Katsetel antakse koerale vastavalt tema oskustele järk (I, II, III) ja tavaliselt koeri tulemuste põhjal järjekorda ei asetata.
Võistlemine toimub kolmes klassis – alg, ava ja võitjaklassis ning järgmisesse klassi pääsemiseks tuleb saavutada võisteldavas klassis I järk.
Saak
Katsel kasutatakse reegline saaki, kuid võitjaklassis võidakse kasutada ka dummysid. Samalaadseid katseid tehakse ka nii Soomes, Rootsis kui ka Norras.
Tasemekatsel hinnatavad omadused
Tasemekatsel hinnatakse koera markeerimisvõimet ning iseseisvat ja juhitavat töötamist. Kogu katse vältel peab koer olema ilma rihmata, mis eeldab koeralt head kuulekust ning koostööd koerajuhiga.
Katse kulg
Katse alguses eeldatakse, et laskja on lasknud teatud koguse saaki. Mõned kukkumiskohad on täpselt teada, mõne kohta teatakse vaid ligikaudne kukkumiskoht.
Katse ajal jäljendatakse osade lindude kukkumist viske ja püssipauguga ning koerale antakse võimalus jätta kukkumiskohad meelde. Ülesandeid võib olla mitu nii maal kui vees.
Kuigi tasemekatse käigus sooritatavad ülesanded luuakse igal korral veidi erinevad vastavalt maastikule ning kujutletavale jahiolukorrale selles maastikus, sooritatakse katse jooksul kindlasti kolme liiki retriivimisülesandeid, milleks on markeerimine, juhtimine ja otsimine. Lisaks tehakse algklassis ka jäljetöö ülesanne.
Ülesanded tehakse järgnevates võistlusklassides keerulisemaks pikendades vahemaid, suurendades visatava saagi arvu ning raskendades maastikku.
Klasside erinevused
Algklassis peaks katse toimumise ala taimestik olema suhteliselt avatud nii vees kui ka maastikul, kuid siiski piisavalt tihe, et saak oleks enamus ülesannete puhul väljaspool koera nägemisulatust.
Avaklassis on taimestik suhteliselt tihe nii vees kui ka maastikul. Mida kõrgem võistlusklass, seda enam tuleb ülesandeid sooritada vees.
Võitjaklassis toimub suurem osa katsest juba veetööna.
Ülesanded
Markeerimisülesanne
Markeerimisülesandel hinnatakse koera saagi kukkumiskoha määramise ja selle meeldejätmise võimet.
Reeglina toimub markeerimisülesanne vees. Tavaliselt sooritatakse kaks viset kas maalt või paadist, mille kukkumist on koeral võimalik jälgida ning koos visetega tehakse ka püssilasud. Saades loa, peab koer kukkunud saagi ära tooma. Markeerimisülesande ajal ei tohi koerajuht kasutada koera suunavaid käsklusi.
Algklassis võib markeerimisülesanne koosneda kahest ühekordsest markeeringust, mis tähendab, et koos püssilasuga visatakse lind ning koer lubatakse peale seda saaki tooma, seejärel tehakse sama veelkord uuesti. Avaklassis ja vahel ka algklassis tehakse aga kohe kahene markeering, mis tähendab, et esimese püssilasuga visatakse esimene lind ning seejärel püssilasuga teine lind ning koeral tuleb tuua ära mõlemad linnud.
Algklassis tehakse markeeringud selliselt, et neist ühe kukkumiskohta koer näeb ning teise täpne koht pole nähtav, näiteks üks visatakse avavette ja teine roostikku. Avaklassis ei ole aga enam kummagi viske täpne asukoht kaugelt nähtav ning võitjaklassis võidakse teha ka kolmene markeering.
Juhtimisülesanne
Juhtimisülesande puhul ei tea koer saagi asukohta ning koerajuhi ülesandeks on häälkäsklusi, käemärke ja ka vilet kasutades juhatada koer soovitud kohta. Koer ei tohi antud ülesannet lahendada otsinguna, vaid peab lähtuma liikumisel koerajuhi käsklustest – edasi, parem, vasak, stop/seis, otsi.
Algklassis on juhtimisülesande eesmärgiks, et koer suudaks sirgjooneliselt edasi liikuda 30-40 m. Avaklassis on juhtimisülesande sooritamiseks vajalik kasutada ka juba teisi suunamiskäsklusi ning vahemaa on pikem. Alates avaklassist võib juhtimisülesanne toimuda vees, võitjaklassis algusega juba kaldast eemalt maastikust suundudes edasi vette.
Otsimisala ülesanne
Otsimisalale on sarnaselt tõukatsega paigutatud teatud arv linde, kuid võrreldes tõukatsega on äratoomisvahemaad pikemad. Ala suurus sõltub maastiku keerukusest.
Algklassis võivad kaugemad linnud olla kuni 100 m kaugusel, avaklassis veelgi kaugemal. Osa või kogu otsingualast võib olla roostikus ja vees.
Koera juhtimine otsingualal pole lubatud, koer peab töötama iseseisvalt. Hea tulemuse saavutamiseks peaks koer töötama otsingualal saagi leidmiseni, korduvalt tühjalt koerajuhi juurde naasmine võib alandada järku.
Jäljeülesanne
Jälg veetakse ainult algklassis ning seda vaid I järgu vääriliselt tööd teinud koertele, jälje pikkus on umbes 200 m.
Koerale ei näidata jälje algust, vaid ta saadetakse jälje suunas umbes 10 m kauguselt.
Reaalne kasulikkus?
Kuna katsete eesmärgiks on kujutleda reaalseid jahiolukordi, siis on ka sooritatavad alamülesanded loodud vastavalt linnujahi käigus ettetulevatele erinevatele ülesannetele.
Näiteks võib jahil olles tulla ette olukordi, kus jahimees nägi, kuhu lind kukkus, kuid koer mitte. Sellisel juhul on koeral võimalik lind palju kiiremini leida, kui teda on võimalik teatud suunas juhatada. Samuti on hea, kui on võimalik koera peatada kui ta liigub vales suunas.
Sageli võib jahimees lühikese aja vältel tabada kahte lindu, seetõttu peab koer kannatlikult jälgima ja meelde jätma mõlema kukkumiskoha ning ootama luba lindude järele minekuks. Juhul, kui koer tormab peale esimese linnu kukkumist seda tooma, jääb tal teise kukkumiskoht tõenäoliselt märkamata, mis muudab selle linnu leidmise aeganõudvamaks otsimisülesandeks.
Vahel on lind saanud vaid kerge tabamuse ja seetõttu jätab ta kukkumiskohalt eemalduda järele lõhnajälje, mida mööda liikudes on koeral kergem lind leida. Sageli on jahimees ühtlasi ka koerajuhiks.
Linnujaht on sellisel juhul palju mugavam, kui ta ei pea ohjeldama rihmas olevat koera ning teda korduvalt rihmast vabastama ning uuesti rihma panema. Seetõttu peaks koer olema kontrolli all ka ilma rihmata olles.
Saaki peab koer hoidma kindlalt, kuid seda vigastamata ning loovutama selle jahimehele kätte, kuna sageli ei ole tabamuse saanud linnud veel surnud. See tähendab, et juhul kui koer saaki korralikult ei loovuta, jõuab see vahepeal põgeneda ja näiteks sukelduda, mis muudab linnu leidmise taaskord keerulisemaks ja aeganõudvamaks.
Kool: tasemekatseks valmistumine
Üldise kuulekuskoolituse läbinud heade instinktidega koerale ei ole tõukatse läbimine raske ning selleks valmistumine ei võta palju vaeva.
Retriiverite tõuomane tasemekatse on aga juba võistlusala, milleks on vaja rohkem oskusi ja harjutamist. Koerale tuleb õpetada suunamist – õpetada koera edasi, paremale või vasakule liikuma ning peatuma. Juhul, kui koera oskab edasi liikuda juba pikal distantsil, siis võib alg-klassis saada suunamisülesandel hakkama teisi suunamiskäsklusi kasutamata. Seega ei pea selles klassis võistlemiseks veel teised suunavad käsklused selged olema.
Samuti peaks harjutatama täpsemat markeerimist ehk saagi kukkumiskoha määramist ning teha mälutreeningut, kus tuleb mitme eseme kukkumiskohad meelde jätta.
Koer peab harjuma püsima koerajuhi kõrval ilma rihmata ja minema vaid loa saades, koer peab jääma paigale ka püssilasu kõlades.
Kui tõukatsel on reeglina kasutatakse parte ja faasaneid, siis tasemekatsel on lisaks kasutusel ka varesed ja kajakad. Seega tuleb koerale tutvustada ka erinevat saaki. Otsingualalt võib leida kõiki linde ning vahel pannakse sinna ka jänes.
Lisaks pööratakse rohkem tähelepanu ka saagi loovutamisele, et korduv saagi maha pillamine või saagi mitte kätte toomine võivad alandada järku.
Lisaks tuleb koeraga teha mitmeid suunamisharjutusi, harjutatakse nii põllul, metsas, roostikus kui ka vees ning pikendada äratoomise distantsi ja otsinguala ulatust.
Hea oleks aeg-ajalt osaleda ka ühistreeningutel, et koer harjuks töötama ka häirijate juuresolekul. See on mugav ka selle tõttu, kuna mitmete harjutuste edukaks läbiviimiseks on vajalik abiliste olemasolu.
Eesti esimene tasemekatse 2010.a. Ellamaal
Eesti esimene tasemekatse toimus 10. oktoobril 2010 Ellamaal, Järveotsa järvel- Seda oli hindama kutsutud Ossi Kähärä Soomest.
Katsel osales 6 retriiverit – 5 labradori ja 1 kuldne. 4 koera võistlesid ava- ning 2 koera alg-klassis. Kõigepealt asusid võistlustulle alg-klassi koerad. Esimese ülesandena tehti markeerimisülesanne. Koos püssilasuga visati paadist roostikku esimene lind, seejärel paadimees aerutas veidi ning teise püssilasuga visati teine lind avavette. Koer pidi senikaua rihmata omaniku kõrval püsima ning loa saades tooma ära mõlemad linnud. Seejärel oli juhtimisülesanne, mille puhul tuli koer suunata umber 25 m kaugusel asuva linnuni, koertele oli abiks metsatee, mida mööda oli hea edasi liikuda ning siis õiges kohas metsa pöörata. Viimaseks ülesandeks oli otsinguala, kus metsa oli peidetud erinevaid linde, kaugemad 90-100 m peal ning koer pidi leidma 4 tk. Enne otsingualale minekut tehti ka püssilask, kuid erinevalt tõukatsest enam lindu ei visatud. Sel korral jänese jälge ei veetud, kuna kahjuks üksi koer ei teinud I järgu väärilist tööd.
Ava-klassis visati markeerimisülesandes lind järve vastaskaldalt kaldapealsesse taimestikku ning teise püssilasuga visati lind roostikku nii, et linnud asetsesid samal joonel. Juhtimisülesandel oli umbes 50-60 m kaugusel kaldaäärses roostikus lind ning koer tuli sinna mööda vett juhtida. Vahepeal oli takistusena paadisild ja kummipaat. Otsinguala oli tõukatsega võrreldes oluliselt kitsam ja kaugemad linnud asetsesid 120-130 m kaugusel.
Eesti esimesest tasemekatsest ei ole videot, kuid hea ülevaate saab juunis 2010 Soomes filmitud alg-klassi katsest. Sealne katse koosnes kahest ühesest markeeringust, otsimisalast roostikus, suunamisülesandest, otsimisalast metsas ning jäljest.
