Tekst: Kaie Päike. Allikas: Lemmik.ee (10/2006).
Koerte töölerakendamiseks kehtib lihtne reegel – töö peab olema koera jaoks lõbu. Päästekoertelegi õpetatakse vajalikud töövõtted selgeks mänguga, kusjuures huvitav on see nii koerale kui koerajuhile.
“Koera otsingukoeraks koolitamine on samasugune hobi kui näiteks golfimäng, jalgpall või mis tahes muu spordiala,” kinnitab Siim Nemvalts, Päästeameti Tartu keskkomando rühmapealik.
“Lisaks sellele, et koer ja tema omanik saavad huvitavat tegevust, võib selle hobiga tegelemine tuua kasu ka ühiskonnale.” Siim kasutab enda puhul väljendit “lumepalliefekt”, mis alasse süvenemisel üha enam ja enam kaasa haarab. “Igat asja tuleb teha kirega,” rõhutab ta, ja et olla terminites täpne, teatab, et päästekoer on koer, keda saab kasutada otsingu- ja päästetöödel. Eesti tingimustes on enim vaja koeri otsinguteks maastikul, sest pea igal aastal juhtub, et mõni inimene (sagedamini laps või vanur) ei suuda loodusest enam iseseisvalt tagasiteed leida.
Siimu huvi koerast päästja koolitada tekkiski pärast juhtumeid, kui kümned inimesed otsisid kadunuks jäänud lapsi. Kui otsingusse olnuks kaasatud koerad, oleks otsingud kulgenud kiiremini (koertega suudetakse suurem maa-ala rutem läbi otsida) ning tulemuslikumalt (koer oleks teisel pool palgivirna lebava alajahtunud lapse kindlasti leidnud, inimesed ei leidnud).
Siimu enda koer, kahe-aastane labrador Ricochet ehk Rico on ostetud pangalaenu eest (sugulastelt selline tegu küll poolehoidu ei leidnud) ning on hoolikalt valitud töökoerte järglane – ema pärineb juhtkoerte liinist ja isa Soome jahikoerte liinist. Rico oli oma pesakonna kõige pisem ja väga aktiivne kutsikas, väikesekasvuliseks on ta jäänud senini, mistõttu näitustel on kohtunikud soovitanud omanikul talle rohkem süüa anda. Rico on koolitatud otsima elusaid inimesi varingutest ja mitmesuguselt maastikult (laipu otsima koolitatud koer on samuti päästekoer, kuid varingust on vaja leida eelkõige elusaid), kasutades selleks õhus liikuvat lõhna. Plaanis on õpetada talle ka lõhnajälje ajamist maapinnal.
Realistlikud õppused
Päästekoer töötamas varemetes
Selleks, et viia koer ja koerajuht kurssi võimalikult reaalsete otsingusituatsioonidega, korraldatakse õppusi ja laagreid väga mitmesugustes kohtades ja olukordades.
Juba kutsikana on väga tähtsad miljöötreeningud: koeraga tuleb liikuda kõikvõimalikes paikades – varemetes, pimedas, hoonetes, eri pinnastel jne. Koer peab harjuma erinevate häältega: kõikvõimalikud tööriistad, plahvatused, helikopterid, autod, lärmavad ja edasi-tagasi käivad inimesed jne. Et koer tunnetab väga hästi peremehe närveldamist ning omaniku stress mõjutab tugevasti koera töövõimet, harjutatakse koostööd pingesituatsioonis.
Väljaõppe käigus läbitakse võimalikult realistlikke otsinguharjutusi, kus nii koeral kui ka koerajuhil on kõrgeim stressitase. Suurematesse ettevõtmistesse on kaasatud ka põhjanaabrid, kelle õpetuste järgi enamasti koolitusi tehakse.
“Õppustel püüame inimestele tekitada meelega stressirohkeid olukordi, näiteks peavad nad koos varustusega läbima mitmeid kilomeetreid,” räägib Siim, kes tänu välisõppustelt saadud kogemustele oskab ette kujutada reaalseid situatsioone. Välismaalt saadud kogemused on asendamatud puhkudeks, kui Eestis peaks midagi sarnast juhtuma. Loodetavasti midagi hullu meil, maavärinate- ja laviinidevaesel maal, ei juhtu ning neid oskusi pole kodumaal kunagi vaja kasutada, kuid valmisolek peab olema. “Koerad on tavaliselt alati valmis, aga kui inimene pole, jagab koer selle kohe ära,” teab Siim. Koeri (ja loomulikult ka juhte) treenitakse igasugu olukordades nii maa peal kui maa all, veepinnal ja lumes.
Maa all on koerte jaoks täiesti teine maailm, välismaailma lõhnareeglid seal ei kehti. Ka kogenud ja hea koolitusega koer jääb hätta, kui pole seda harjutanud. Näiteks kaevanduskäikudes võib õhuvooludest tingitult tekkida “lõhnasein”, mis ajab koerad segadusse. Treeningutel kaevanduskäikudes juhtus, et koerad ei osanud midagi peale hakata, kui nad hoolimata otsimisest mingit lõhna ei leidnud. Kui koerajuht suunas koera teisele poolele “seina”, jätkasid loomad õhinal tööd. “Seina” mõju said tunda ka inimesed – ühel pool oli õhk soe ja see tundus seisvat ühe koha peal, läbi seina sirutatud käsi tundis aga külma ja selget õhuvoolu.
Koera väljendusoskus
Kuigi Eestis on lumelaviinide oht kaduvväike, pole vähemalt senikaua, kuni meil talviti lund sajab, välistatud ka otsimisvajadus lume seest. Kas või kohtades, kuhu viiakse suurlinnade tänavatelt kokkukorjatud lumi – eluohtlikult suured hunnikud meelitavad lapsi liugu laskma ja koopaid ehitama.
Lume alla jäänud kannatanu otsimisel on koerte kasutamine eriti tõhus – lumes on ainukeseks võimaluseks haistmismeel, näha pole ju midagi. Koeri õpetatakse tema leidudest teatama. Leitud inimesest võib koer teada anda vähemalt kolmel viisil. Kõige levinum on Eestis treenitavatel koertel haukumine. Leidnud inimese, jääb koer tema juurde ja haugub pidevalt seni, kuni koerajuht kohale jõuab.
Enamikule koertest on haukumisega teatamine täiesti loomulik. Õige õpetusega saab koer kiiresti selgeks, et just haukumine on see, mida temalt oodatakse. Haukumist harjutatakse eri asendites ja igasugustes peidukohtades.
Põhjamaades, eriti Rootsis, on tavaline rulliga teatamine. Koera kaelarihma külge on kinnitatud spetsiaalne nahast või kummist rull. Kui koer leiab inimese ja täpsustab tema asukoha, võtab ta rulli suhu, jookseb koerajuhi juurde ja viib juhi abivajajani. Rulliga teatamist kasutatakse harilikult ka siis, kui koer on liiga temperamentne, ei taha haukuda või ei ole võimeline haukuma.
Kolmas, Inglismaal palju kasutatud teatamise viis on eelmise, rulliteatamise alaversioon. Kui koer on leidnud inimese ja täpsustanud tema asukoha, jookseb ta otseteed koerajuhi juurde tagasi. Jõudes koerajuhi juurde, annab ta märguande, mis tähendab otsitava leidmist. Märguandeks võib olla näiteks, et koer hüppab mõned korrad esimeste käppadega vastu koerajuhi reisi. Laiba leidmisest peab koer teatama teistviisi kui elusa inimese leidmisest.
Juht
Sama tähtis kui koer on koerajuht, kes otsingutel koera suunab ja “loeb”.
“Koera ja koerajuhi vahel peab toimuma hea koostöö, nad ei ole vaid meeskonna liikmed, vaid partnerid, nad jagavad midagi enamat kui lihtsalt kogemust. Eduka töö võti peitub koerale stiimuli andmises, siis saab koer tööst rahulduse,” leiab Siim.
Häid kutsikaid, keda saaks päästekoeraks õpetada, leiab paljudest pesakondadest, suuremaks probleemiks peab Siim koerajuhtide vähesust. Üks põhjus on, et ala on meil praegu alles lapsekingades ning paljud pole seda veel enda jaoks avastanud. Samuti peavad koerajuhil olema teatud omadused ja oskused, näiteks füüsiline vastupidavus – nii õppustel kui otsingutel tuleb läbida suuri vahemaid. Koerajuhil peavad olema head närvid, sest otsingutel tuleb olla valmis kõige hullemaks – iial ei või ju teada, mis seisundis otsitava leiab. Koerajuht peab suutma orienteeruda maastikul, lugeda kaarti, kasutada kompassi ja raadiosidevahendeid (Siim osaleb regulaarselt orienteerumisvõistlustel).
Koerajuhi ülesanne on viia koostöö enda ja koera vahel nii kindlale alusele, et koer võib usaldada juhti igas olukorras. Lisaks teadmistele esmaabist inimestele on vaja osata abi anda ka koertele. Kui koer saab vigastada, võib koerajuht olla ainuke, kellel on võimalik koerale eluohtlik seisund stabiliseerida.
Vajalikud on ka teadmised meeskonnatöö toimimise põhimõtetest, psühholoogiast ning kadunud inimeste eeldatavast käitumisest. Ideaalis peaks koerajuhil kõrval olema ka abiline, kes samal ajal kui juht koera loeb, peaks sidet staabiga ja jälgiks kaarti.
Kollektiivis on jõud
Reaalsete otsinguaktsioonide korral on koeri ja juhte vaja palju rohkem, kui Eestis praegu olemas on.
Inimese kadumise puhul tuleks läbi kammida maa-ala 1,5 kuni 3 kilomeetri raadiuses ja et seda jõutaks teha 24 tunni jooksul, oleks vaja 15–20 koera ja juhti. Avatud maastikul on koer soodsate tingimuste korral võimeline inimese lõhna avastama 300–400 meetri kauguselt, järvejääl võib vahemaa ulatuda isegi üle ühe kilomeetri. Lisaks on vaja ka toimivat staapi, kes otsingut ja koerajuhtide tegevust juhiks, et koerad üksteist segama ei hakkaks ega mingi maalapp uurimata ei jääks.
Siimu auto on komplekteeritud nii, et nad on koos Ricoga valmis hoolimata kellaajast sõitma sinna, kus neid vajatakse. Kaasas kõik eluks ja tööks vajalik vähemalt 48 tunniks.
Tulevikus plaanib Siim veel vähemalt ühe otsingukoera välja õpetada – kui koer on haige või kui otsingutel üks koer väsib, saab teine puhanuna jätkata.
***
Eesti Päästekoerte Ühing ootab huvilisi päästekoerte treeningutele. Treeningutele võib tulla igaüks, kel soov oma koeraga tegeleda ja leida endale huvitav hobi, millest võib tulu tõusta kogu ühiskonnale.
Asjast huvitatud saavad rohkem infot: Viidas Kõnd, tel 553 6291, e-post: info@paastekoerad.ee.
