Eesti Retriiverite Tõuühing

Allikad: internet & kirjandus; internetis ja kirjanduses leiduva materjali põhjal kokku pannud Annemari Oherd

Puusaliigese ja küünarliigese düsplaasia

HD (i. k. Hip dysplasia e. HD), ED (i. k. Elbow dysplasia e. ED). Düsplaasia kui mõiste tähendab vaegarengut, puudulikku arengut.

Liigeste puhul räägitakse düsplaasiast siis, kui nende ehitus ei vasta sellele, mida anatoomiliselt normaalseks peetakse. Liigese ülesanne on anda luustikule vajalikku painduvust, aga ka piisavat tuge. Et seda saavutada, on luudel evolutsiooni käigus välja arenenud spetsiifiline kuju. Ühe luu õnarusele vastab kumerus teisel luul, ning lisaks kuuluvad liigese hulka veel seda ümbritsevad tugevad kõõlused ja membraanid, luude kokkupuutepindadel paiknevad kõhrpinnad ning liigeseõõnt täitev kõrgete määrimisomadustega looduslik õli—liigesevõie e. sünoviaalvõie. Kõik see ikka selleks, et liiges—looduse poolt loodud liigend ikka kenasti kogu looma elu kestaks, oleks töökindel.

Düsplaatiliste liigeste ühenduspinnad ei ole kongruentsed s.t. kumeruse ja õnaruse kuju ei vasta täpselt teineteisele, kumerad osad on liiga lamedad (nõgusused või kumerused ei ole piisavad) ning liigest ümbritsevad koed on lõdvad ega toeta liigest piisavalt. Küünar– ja puusaliiges on koera suurimad liigesed, millele langeb liikudes kogu keha raskus, seetõttu on nende õige areng äärmiselt oluline.

Luude luustumine on protsess, mis kestab kogu kasvuea. Lootel markeerivad tulevasi luid kõhremoodustised, mis osaliselt hakkavad luustuma juba emaüsas. Selline asjade käik võimaldab lootel suuremate kahjustusteta toime tulla liikumisega kitsastes sünnitusteedes. Loode ei pea ju ise oma keha toetama—seda teeb lootevedelik. Noores eas langeb luustikule suur koormus—tuleb ise kasvada ning suuta üleval hoida ka kiiresti lisanduva massiga keha. Kasvavate luude ainevahetus on väga keeruline ja haavatav süsteem.

Suur osa liigeste vales arengus on ülemäära heldel toitmisel ja mineraalainetega liialdamisel. Kaks levinud rahvauskumist— (1) kutsikat tuleb isu järgi sööta ja (2) kutsikale tuleb kindlasti lisaks anda kaltsiumipreparaate—on täiesti ajast ja arust seisukohad ning tänapäevased uuringud on need kummutanud.

Düsplaasia iseenesest ei ole haigusseisund ega pruugi tekitada loomale valu ega ebamugavust, kuid kehvalt kokkukäivad liigesed on eelduseks, et hilisemas eas võivad tekkida probleemid—lonkamine ja krooniline liigesepõletik. Raskematel juhtudel tekib lonkamine ka nooremas eas. Rasked juhud vajavad on operatiivset ravi, kergemaid juhtumeid hoitakse kontrolli all eluviisiga—vältida tuleb ülekaalu ning ülemäärast liikumist.

Düsplaasiat ilma röntgenülesvõtteta diagnoosida ei saa. Väidetavalt ei armasta koerad, kel düsplaasiaga probleeme on, tagajalgu taha sirutada, aga selle kohta ei ole konkreetset allikat, seda on siin-seal lihtsalt mainitud. Kes on lugenud Gerald Durrelli raamatut “Minu pere ja muud loomad”, mäletab ehk dändi-dinmont terjerit nimega Dodo, kelle reieluu aeg-ajalt puusaliigesest välja käis ja kes sellega üksluisesse ellu vürtsi tavatses tuua.

Düsplaasia ja aretus

Haiguse täpset pärilikkuse mehhanismi ei ole lõplikult leitud, on vaid teada, et see on multigeenselt retsessiivselt päranduv. Kujuneb nii väliste tegurite mõjul – toitmine, liikumine, haigused ja traumad, kuid ka pärilikkuse osa ei saa täielikult eitada. Kindlasti aga muudavad välised mõjutused päriliku liigese düsplaasia vormi raskemaks.

Mõnedes riikides (Saksamaa, Soome, Rootsi) on kasutusele võetud nn. BLUP (ingl. k. Best Linear Unbiased Prediction)-indeksi arvutamine, millega määratakse isendi nn. aretusväärtus. BLUP-indeksi arvutamisel võetakse arvesse koera enda ja tema sugulaste (esivanemad, õed-vennad, järglased jne.) andmed mingi tunnuse suhtes. Näiteks arvutatakse indekseid Soomes HD ja ED ning Soome Hagija Tõuühingus (Suomen Ajokoirajärjesto) ka tõu jahipidamisomaduste jaoks. Indeksi arvutamisel üritatakse keskkonna mõjud tulemustele arvutuste abil elimineerida, arvesse võetakse ka kõikide sugulaste andmed (BLUP-indeks arvutatakse ka koertele, kel ei ole näiteks terviseuuringuid veel üldse tehtud – indeks antakse sugulaste tulemuste järgi). Indeksid arvutatakse tõukohaselt, seega pole erinevate tõugude indeksid omavahel võrreldavad. Arv 100 on indeksi puhul keskmine, sellest suuremad indeksid näitavad paremaid omadusi ning väiksemad halvemaid, nii et pesakonna keskmine pärilikkus (vanemate summa jagatud kahega) võiks olla üle 100.

Indeksid on ka pidevalt muutuvad, neid arvutatakse ümber (näiteks koeral on järglased ning ka neid on uuritud või saadakse juurde uusi sugulaste tulemusi). Loomulikult ei ole ka indeksi järgi aretamine see ainuõige vahend, sest 100% kindlust pole veel saadud erinevate omaduste pärilikkuses, samuti ei saa olla 100% kindel kasutada olevates andmetes (tulemuse puudumine on ka tulemus!). Sisse toodud koerte kohta on andmed sageli väga puudulikud või puuduvad üldse, samuti ei esitata kõiki uuringute tulemusi (eriti halbu). Kuid indeks on seda kindlam, mida rohkem sugulasi on uuritud.

Liigeste düsplaasia vastu võitlemise programmid erinevates maades ei ole siiski andnud kiireid tulemusi – haiguse esinemissagedus on endiselt suhteliselt kõrge.

Diagnoosimine

Saab diagnoosida ainult röntgenipildi alusel. Tuleb teada, et röntgenipilt näitab antud koera liigese seisundit (fenotüüpi), mitte seda, kas see on tal geenides (genotüüpi). Röntgenipilt tehakse ainult ühes kindlas asendis, mis võimaldab kõige õigemat diagnoosimist.

Koer pannakse narkoosi all selili ja tõmmatakse tagajalad paralleelselt sirgeks – umbes selline asend nagu inimesel selili pikutades. Röntgenipildil peavad olema selgelt näha reieluud, vaagen ja puusaliigesed, lisaks märgitakse pildile kohe ka koera ID-/tätoveerimisnumber ja kuupäev.

Diagnoosi panemisel on väga oluline pildi kvaliteet. Erilist rolli mängib see muidugi piiripealsete olukordade hindamisel, kui tuleb öelda, kas koer on terve või mitte. Ka õige asend on pildi tegemisel oluline, kuigi raskemad astmed on hinnatavad ka veidi viltuse asendi korral.

Eestis ja põhjamaades kasutatakse hindamisel F.C.I. süsteemi, kus puusaliigese skaala algab A-st (ideaalilähendane) kuni E-ni (väga halb), küünarliigese puhul 0 (ideaalilähedane) kuni 3 (väga halb).

Järgnevas tabelis on erinevate hindamissüsteemide võrdlus:

OFA (USA)	FCI (Euroopa)	BVA (UK, Austraalia)	SV (Saksamaa)
Excellent	A-1	0-4 (no > 3/hip)	Normal
Good	A-2	5-10 (no > 6/hip)	Normal
Fair	B-1	11-18	Normal
Borderline	B-2	19-25	Fast Normal
Mild dysplasia	C	25-35	Noch Zugelassen
Moderate dysplasia	D	36-50	Mittlere
Severe dysplasia	E	51-106	Schwere

Miks peaks kontrollima koerte liigeseid?

Aretusele on see korvamatu informatsioon. Kuna suur roll on ka välistel teguritel ja et liigeste düsplaasia pärandub mitme eri geeni kombinatsioonis ja retsessiivselt (varjatult), siis haigete koerte aretusest kõrvaldamine ei kõrvalda düsplaasiat. Ka tervetel koertel võib olla selle diagnoosiga järglasi ja vastupidi. Sellegipoolest tuleks kontrollida vähemalt kõik aretuskoerad ning vältida raskemate astmetega koerte omavahel paaritamist, samuti võib emasel koeral raskemate astmetega düsplaasia puhul olla tõeliselt piinarikas poegade kandmine ja poegimine.

Tuleb tõdeda, et vaid kõige raskemad astmed, kus jalg võib liigesest väljagi käia või liiges on nihestunud ja tõeliselt valus, on koeraomanikule märgatavad. Kuna düsplaatiline liiges on koeral luustiku väljakujunemisest peale, on koer enamasti harjunud ühtlase näriva valuga ja tema käitumises muutusi ei ole, kui ta just teistest koertest kiiremini ei väsi.

Lonkamine või kangevõitu liikumine ei ole enamasti liigese düsplaasiat osutavad märgid. Väga oluline oleks kontrollida kõigi töötavate koerte liigeseid – ei tohi nõuda sama koormust nii haigelt kui ka tervelt koeralt.

Liigese düsplaasia ei ole täiskasvanud, üle 1-aastasel koeral ravitav, sest selleks ajaks on liigesed ja luud välja arenenud. Kui on liiges(t)e düsplaasia kahtlus, on võimalik teha nn. vaheröntgeneid, siis saab veidi aidata liigese arengut, järgides loomaarsti soovitatud toiduratsiooni ja hoidudes füüsilisest ülekoormusest. Samuti kuna puusaliigese düsplaasia areng algab enamasti liigeste lõtvusest ja seda võib märgata juba 3-4 kuusel kutsikal (katsumise käigus), siis on soovitav kahtluse korral lasta kutsikas spetsialistil üle vaadata, kuna lõdva liigese puhul jäävad koera kasvades surve alla valed liigesepinnad ning liigesed ”ei istu” enam nii hästi kui peaks. Ka mõjutab liigeste kasvu valesti suunatud lihasjõud ning samuti ebanormaalselt suure keharaskuse kandmine (siin sagedasti põhjuseks ühepoolne düsplastiline puus).

Samuti saab kutsikaomanik oma lemmiku liigeseid kaitsta:

• söötes kutsikat esimesel eluaastal kõrgekvaliteedilise suurekasvulistele kutsikatele mõeldud toiduga,
• jälgides, et ei tekiks ületoitmist,
• andes kutsikale mõõdukat koormust (kutsikas peab saama soovi korral puhata, seepärast ei sobi jooksutamine jalgratta järgi ega ka pikad jalutuskäigud)
• loobudes kaltsiumipreparaatide andmisest söödalisandina.

Ka tuleks vältida võimalikke traumasid (libedad põrandad, alla või üles hüppamine jms).

Kuidas toita retriiverikutsikat ning miks just nii?

Koera luustiku arengu käsitlemine on küllalt eripärane, kuna keha mass ja konstitutsioon on tõuti äärmiselt varieeruvad. Sellised erinevused tulenevad otstarbest, milleks üks või teine tõug on aretatud. Selle näiteks on kasvõi taksi ja hurdakoera kehaehituse erinevus. Sellist laadi geneetiliselt määratletud erinevused teevad võimatuks üldiste toitmisreeglite kehtestamise ning näitavad selgelt, et tõu omapära on vaja toitmise juures kindlasti silmas pidada.

Eriti tähelepanelikult tuleb suhtuda suurekasvuliste tõugude kasvatamisse. Teatud tõugude puhul on aretustöö olnud suunatud täiskasvanud isendite kehamassi suurendamisele. Koera suurus ja pärilik võime kutsikaeas väga kiiresti kasvada asetab need tõud kõrgendatud riski alla luustiku kasvu- ja arenguhäirete tekkimise suhtes kasvuperioodil.

Kuigi geneetiliselt päritud kõrgel kasvutempol iseenesest pole terviseriskide suhtes otsest seost, näitab praktika, et kasvutempo maksimeerimisega võivad kaasneda negatiivsed tagajärjed. On dokumentaalselt hästi tuvastatav, et luustikuhäired, sh. osteokondroos, hüpertroofiline osteodüstroofia ja puusaliigese düsplaasia on märgatavalt sagedasemad neil loomadel, kelle geneetiliselt etteantud kiiret kasvamist ei ole kontrollitud, vaid on lastud sel maksimumilähedases tempos kulgeda, toetades seda küllusliku toitmisega.

Toitmissoovituste koostamine põhineb haigusseisundite määratlemisel, olemasoleva toitumisalase teabe ülevaatamisel ja uusimate vastavasuunaliste toitumisuuringute tulemustel.

Luustiku haigused

Suhteliselt sagedamini esineb suurekasvulistel noortel koertel hüpertroofilist osteodüstroofiat. See luuainevahetuse haigus ilmneb noortel koertel kiire kasvu perioodil (3.-6. elukuul) ja seda iseloomustab toidust keeldumine, isutus, lonkamine ning paistes, valulikud ja kuumenenud liigesed. Tavaliselt on haaratud pikkade toruluude otsad kehast kaugemal, kuid esineda võib kõigis liigestes.

Osteokondroosi puhul märgatakse paistetust, valulikkust ja lonkamist õlas, küünarliigeses, puusas või kannas. Kuigi haiguse teke arvatakse olevat multifaktoraalne, tekivad haigusnähud biomehaaniliselt nõrga liigesealuse koe ülekoormamisel, mis ei suuda piisavalt liigest toetada. Sellest tekivad teisesed haigustunnused, mis on tingitud luurakkude ainevahetuse ja liigese funktsiooni häirumisest.

Koerte puusadüsplaasia tekib kasvueas puusaliigest toetavate pehmete kudede tugevuse ja kehamassi kiirest tõusust tingitud biomehhaanilise koormuse ebavastavuse tõttu, kus liiges lõtvub ning reieluu pähiku ja puusanapa pinnad ei puutu ühtlaselt kokku. Selline lõtvus tingib liigese muundumise – puusanapp võib avarduda või lameneda, reieluu pähik lameneda – ning kaasneb artriit. Kroonilisel juhul ei pruugi sümptomeid ilmneda või esinevad need vaid intensiivse kehalise koormuse järgselt ja kergel kujul, seevastu tugev düsplaasia põjustab selget lonkamist, valu, ebanormaalset liikumist, vastumeelsust tõusta ja puusa ümbritsevate lihaste kõhetumist. Puusadüsplaasiat esineb kõikidel tõugudel, peamiselt aga retriiveritel ja setteritel.

Kõigi kolme haiguse puhul on tuvastatud geneetiline komponent haiguse väljakujunemisel. Et need ilmnevad eelkõige suurekasvulistel tõugudel, tuleks toitumise abil igati soodustada terve skeleti normaalset arengut.

Toitumise mõju luustikuhaigustele

Valgud

Üks tavalisi väärarusaamu on, et kõrgekvaliteedilised valmistoidud sisaldavad ülemäära palju valku, mis soodustab liiga kiiret kasvu. Kontrollitud uuringud ei ole seda arvamust toetanud ning õnneks on selline seisukoht ka vähenemas.

Dogikutsikatega viidi läbi toitmiskatse, kus võõrutamisest kuni 18. elunädalani kolmele katsegrupile antud ühesuguse kalorsusega toit sisaldas vastavalt 31,6%, 23,1% ja 14,6% valku. Katse ei tuvastanud gruppides kaltsiumiainevahetuse ega luustiku arengu erinevust, ent väikseima valgutasemega dieedil olevad kutsikad jäid teistele kehamassis märgatavalt alla 13. ja 15. elunädalal, mis näitab, et väga madal valgutase ei ole arenguks piisav ning oluline on tagada optimaalne valkude ja toiduenergia suhe.

Toiduenergia

Arvamus kõrgema valgusisalduse kahjulikkusest on pigemini tekkinud sellest, et kõrgema valgusisaldusega toit enamasti on ka energiarikkam ning tegelikkuses mõjub negatiivselt just viimane asjaolu.

Kui dogid võisid süüa nii palju, kui sisse mahtus, kaasnes sellega liigesehäirete tunduv sagenemine võrreldes nende kutsikatega, kes sõid sama toitu, kuid ca 2/3 isu järgi toidetavate portsust. Jälgiti koeri kuni nende kuuekuuseks saamiseni ning leiti, et maksimaalne kasvukiirus isu järgi söötmisel põhjustab hõredamat ja nõrgemat liigesealust kudet luudes, samas kui kehamassist tingitud surve on suurem, mistõttu luukude ei suuda pakkuda küllaldast tuge.

Ülemäära energiarikas toit ei mõjuta vaid lihaskonna kiiret kasvu, mis avaldub ülekoormusena luudele ja liigestele, see mõjutab ka endokriinseid regulatsiooni­mehhanisme, nagu on tõestatud dogide puhul insuliinisarnase kasvufaktori (IGF-i) ja kilpnäärmehormoonide osas. Piiramata toitmine tõstab IGF-i ning teatud kilpnäärmehormoonide taset, mille tõttu häiruvad luustiku kasvuprotsessid. Suurte koerte luukude on hõredam kui väikestel ning seepärast on nende puhul ebasoovitav mõju selgemini ilmnev.

Praktika jaoks järeldub siit, et toitmisel tuleb vältida kutsikate ületoitmist maitsva ja kergelt seeduva kõrge kalorsusega söödaga, et säilitada mõõdukas kaaluiive.

Õnnetuseks teeb isendite individuaalne energiatarve täpsete ja kõikehõlmavate juhiste andmise võimatuks. Kalorsust tuleb seada individuaalsest kaalulisast tulenevalt ning see peaks ideaalis tagama antud tõule tüüpilise kasvukiiruse. Suurte ja gigantsete tõugude puhul on rusikareegliks, et neljakuuse kutsika kaal ei tohiks ületada 1/3 vastava tõu täiskasvanud isendi kaalust, kuuekuuse puhul 60% ning aastase puhul 80%. Saadav suur toiduenergia kogus tõstab otseselt kasvukiirust ja suurendab seega liigesehäirete tekkimise tõenäosust, seega on oluline hoida kasvukiirus mõõdukana, mis vähendab haigestumisriski.

Kaltsium ja fosfor

Erinevalt valkudest omab kaltsiumi kontsentratsioon toidus tõestatud mõju skeleti kasvule, arengule ja haigestumisele.

Toitmiskatses anti kahele grupile koertele erineva kaltsiumisisaldusega toitu (1,10% Ca, 0,8 % P ning 3,3 % Ca, 0,9% P) kuni pooleaastaseks saamiseni. Ilmnes, et kõrgema kaltsiumisisalduse mõju oli ebasoovitav ja haigestumus selles grupis kõrge. Selle põhjusena tuvastati, et kiireltkasvavate kutsikate võime kõrge kaltsiumistasemega toitmisel kaltsiumi omastamist aktiivselt reguleerida on nõrk ning prevaleerib passiivne imendumine, mistõttu kutsika organism ei suuda ennast ülemäärase kaltsiumi sissetungi eest kaitsta. Samas väiksema kaltsiumisisaldusega toiduga toidetud kutsikatel oli aktiivne regulatsioon väga hästi välja arenenud ja kaltsiumi omastamine hea.

Kutsika organism on kohastunud pigem ebapiisava kaltsiumi saamisega toimetulekuks kui ülemääraste kogustega hakkama saamiseks.

Toitmislikud seosed ja koosmõjud

Hiljutine uuring määratles kohase kaltsiumi-fosfori suhte toidus koostoimes mõõduka energeetilise väärtusega.

Katses kasutati dogikutsikaid, kel on iseloomulik kiire kasv ning neid hakati juba võõrutamiseelselt söötma söödaga, mis erines ainult kaltsiumi-fosfori kontsentratsioonilt. Toideti kolmes grupis (0,48%Ca/0,40% P, madal, M; 0,80% Ca/0,67% P, keskmine, K ning 2,70% CA/2,20% P, kõrge, Kõ). Sellised suhted valiti kontrollimaks eeldust, et levinud valmistoitudele tüüpilise kaltsiumi-fosforitaseme 1,2% Ca/1,0% P vähendamine mõjub skeleti arengule soodsalt, kui sellega kaasneb saadava toiduenergia piiramine, mis muudab kehamassi graafilise kasvukõvera lamedamaks ja pikemaks. Vähendatud energia saavutati rasva piiramise teel, katsetoidus oli 14% rasva võrreldes tavapärase 20-21%-ga. Ka proteiinisisaldust vähendati vastavalt 26%-le, et säilitada rasva ja valgu tasakaal. Selliselt toideti dogisid kuni 18-kuuseks saamiseni.

Võrreldes kahe ülejäänuga saavutati parimad tulemused grupis K. K ja Kõ saavutasid sarnase lõppkaalu, M grupi koerad jäid väiksemaks. Jäsemeluude läbimõõt oli K ja Kõ gruppidel samuti suurem M grupiga võrreldes. Kõigi kolme grupi kasvukiirus jäi madalamaks kui võrdlusgrupil, mida toideti standardse toiduga (20% rasva) ajaliselt piiratud toitmise korral. Selgus, et keskmine Ca/P tase tagas toitainete vajaduse rahuldamise kõige optimaalsemalt. Üldine kehaline seisund oli Kõ grupis kogu katseperioodil kehvapoolne. 86% kõigist tuvastatud lonkamisjuhtumitest kogu katse vältel kuulusid gruppi Kõ. Veelgi enam, kõik tuvastatud hüpertroofilise osteodüstroofia juhtumid esinesid vaid grupis Kõ.

Kogu katseperioodi vältel teostati kineetilise liikumise analüüse, (4., 6., 8., 12. ja 18. elukuul) neljale juhuslikult valitud koerale igast grupist. Kõik koerad gruppidest M või Kõ näitasid teatud asümmeetriat liikumises, samas kui K grupis võis liikumise korrapäraseks lugeda kolmel koeral neljast.

Kõhrekaitsvad (kondroprotektiivsed) ühendid

Suukaudsed kõhrekaitsvad ühendid võivad mõjutada liigese struktuuri ja füsioloogiat. Kaks peamist ainet, mis vastavate toidulisandite koostisse enamasti kuuluvad, on kondroitiinsulfaat ja glükosamiin. Mitmel katsel on leitud, et nimetatud ained koos või eraldi omavad teatud liigestkaitsvat toimet. Glükosamiin suurendab kollageeni ja liigesevõide teket. Kondroitiinsulfaat on aine, mis parandab liigese ainevahetust. Põlveartriidiga patsientide puhul parandas nende ainete manustamine liikuvust ja vähendas subjektiivselt tuntavaid haigusnähte. Toksilisi kõrvaltoimeid nimetatud ainetele ei ole teada.

Kokkuvõte

Kiirekasvuliste tõugude puhul tagab parima luustikuseisundi toitmine, mille puhul toit sisaldab 26% kõrgekvaliteedilist loomse päritoluga valku, 14% rasva, 0,8% Ca ja 0,67% P. Vähendatud toitainetesisaldus võimaldab hõlpsamini reguleerida geneetiliselt kaasasaadud suurt kasvukiirust mõõdukaks. Lõpptulemusena saavutatakse siiski geenidega etteantud kehamass ja konstitutsioon, ent arenev skelett ja keha on omavahel vastavuses.

Täiesti tuleb vältida kasvutempo forsseerimist ja mineraalide üleannustamist. Liigestkaitsvate ühendite lisamine aitab kasvada liigeseid terveks ja tugevaks. Kõrvalekalded kohasest, teaduslikult tõestatud tasakaalustatud toitmisest võivad anda tulemuseks kasvuhäired ja skeletihaigused.