* Rohkem infot tollerite kohta leiab ka Eesti Nova Scoti Retriiverite Tõuühingu kodulehelt toller.ee.
Mis või kes on “toller”?
Nova Scoti retriiver “Pepe”
Tolling on Kesk-Inglismaa sõna, mis tähendab veelindude peibutamist, seega toller on “veelindude peibutaja”.
Jahimehe jaoks on toller koer, kes oma mängulise käitumisega meelitab uudishimulikud veelinnud laskekaugusesse, kus jahimees saab linde lasta, ja toller toob seejärel haavatud või surnud linnud jahimehele.
Linnupeibutuskoeri kasutati juba 17.sajandi Euroopas ja Chesapeake lahest kuni Maritime provintsini Põhja-Ameerikas. Sellest ajast pärineb ka kõige varasem kirjalik teade toller-koerte kindlast olemasolust, autoriks Nova Scotia ja New Brunswicki alade koloniseerija Nicholas Denys. Sama piirkond – Nova Scotia (Yarmouthi maakond, Kanada) on nova scotia retriiveri sünnipaigaks.
Kuidas peibutusjaht koeraga täpsemalt toimub:
- edukaks peibutusjahiks on oluline, et jahimees asuks lindudest alati allatuult ja veekogu läheduses võimalikult märkamatult .
- jahimees viskab väikese palli või toki alale, kus koer jääks lindude vaatevälja.
- koer jookseb, hüppab, mängib palli/tokiga, aeg-ajalt lindude vaateväljast kadudes ja siis taas nähtavale ilmudes.
- koer viib palli/toki tagasi omanikule oodates innukalt uut viset. Sama muster kordub järjest ja järjest, kuni…
- uudishimulikumad linnud ujuvad koera suunas ja jõuavad laskekaugusesse.
- jahimees kutsub koera tagasi varjendisse.
- jahimees laseb linde.
- koer saadetakse surnud või vigastatud linde tooma.
Kuidas näeb välja “tolling”:
Segane algus
Kooikerhondje
Nicholas Denys ei viita, kust need väikest kasvu punased koerad algselt pärinesid (arvatakse, et Belgiast, kus sarnaseid koeri kasutati veelindude võrkudesse peibutamiseks) aga mainib ära koerte toomisvõime, mida muide, tollel ajal siis Euroopa koertel ei olnud.
Belgia koerte lugu ei ole siiani tõestust leidnud, kuigi kusagilt Euroopast olid varased sisserännanud need koerad kindlasti toonud. Ühes raamatus kirjeldatakse veenvalt teooriat, et vähemalt mingis osas pärinevad tollerid Hollandi väikesest veekoerakesest (Kooikerhondje), kes on välimuselt ja kasutusotstarbelt tolleritega väga sarnased.
Kõige levinuma versiooni kohaselt (www.tollers.com/HAPSmith.htm">H.A.P. Smithi kiri) võttis 1860.aastal James Alleni (või Allani) nimeline mees endale punaka siledakarvalise Inglise retriiveri, kelle ta hiljem ristas labradorisarnase lühikarvalise retriiveriga – ilmselt oli tolles koeras väikese St.Johni koera, nüüdseks välja surnud tõu, verd. Sündinud emaseid kutsikaid ristati omakorda pruunide kokkerspanjelite (Brittany spanjel ?) ja lõpuks ka Iiri setteritega.
Veel spekuleeritakse, et ka colliesi’d, kuldseid retriivereid ja chesapeake bay retriivereid võidi aretuses kasutada.
Tasub teada: Tõu algaegadel oli aretusisendeid väga vähe ning paljud aretajad tegid liinimist, kasutati lähedasi sugulasi ja samu koeri liiga palju. Võrreldes teiste retriiveritega on tolleritel suhteliselt väike geenipõhi ja seetõttu on neil rohkem neile iseloomulikke terviseprobleeme.
Tunnustus ja levik
Algselt nimetati koeri piirkonna järgi little river’i pardikoerteks või yarmouthi tolleriteks. Alles 1945.aastal, kui Kanada Kennelklubi tõugu ametlikult tunnustas ja registreeriti esimesed 15 tollerit, tuli nimetus nova scotia retriiver (inglk. Nova Scotia Duck Tolling Retriever).
Kuni 1970ndate lõpu ja 1980ndate alguseni olid tollerid väljaspool Kanadat väga vähe levinud. See muutus 198ondate alguses, kui kaks tollerit – 1980.aastal Sproul’s Highland Playboy ja 1984.aastal Rusty Jones – võitsid USA koeranäitusel Best In Show võistluse ja said niimoodi paljude uute kasvatajate ning austajate tähelepanu.
Peagi levisid tollerid üle maailma:
- USA (1960ndad)
- Taani (1982)
- Rootsi (1980ndad)
- Inglismaa, UK (1987)
- Soome (1985)
- Austraalia (1991)
- Eesti (2007)
1982.aasta – F.C.I. poolt tunnustamine.
1995.aasta – täpselt 50.aastat pärast esmakordset tunnustamist, sai temast ametlik Nova Scotia koeratõug.
2003.aasta – AKC (Ameerika Kennelklubi) poolt täielik tunnustamine.
* Rohkem infot tollerite kohta leiab ka Eesti Nova Scoti Retriiverite Tõuühingu kodulehelt toller.ee.
