Autor: Triinu A. Mölder (kennel Merrilow)

Chesapeake’i laht (Chesapeake Bay)

Chesapeake’i laht on USA lääneranniku suurim merekäär, mis suubub Atlandi Ookeanisse. Laht on 195 miili pikk ja 3-25 miili lai eraldades kahte osariiki, Virginiat ja Marylandi. Lahe ääres asuvad olulise tähtsusega sadamad ja sõjaväebaas.

Enne koloniseerimist elasid neil aladel indiaanlased, kes nimetasid seda che-sep-ack’iks ehk maaks suure jõe kaldal. Selle järgi on see laht ja tõug ka nime saanud.

Tõugu kutsutakse lihtsamalt Chessi’ks (loe: tšessi).


1608.a uuris kapten John Smith põhjalikult lahega külgnevaid piirkondi. Aasta hiljem saabusid esimesed sisserändajad, muu kraami seas toodi kaasa ka koerad.

Newfoundlandi koerte pärand

Tänapäeval suuri ja tugevaid Newfoundlandi koeri (edaspidi njuufa) vaadates on raske uskuda, et just see tõug on Chesside arengus olulist rolli mänginud. Njuufad pärinevad Põhja-Ameerikast Newfoundlandi poolsaarelt St.Johni saare piirkonnast.

Algselt eristati seal kahte tüüpi koeri:

1.) lühema karvaga koer – Lesser Newfoundland ja St.Johni koer. Viimane oli arvatavalt mitmete retriiveritõugude sh. Chesapeake Bay retriiveri esivanemaks;

2.) maskuliinsem, karvasem ja suurem koer, kellest pärinevad tänapäeva Newfoundlandi koerad – Greater Newfoundland.

Mõlema koeratüübi ühisteks tunnusteks olid ujulestadega varustatud varbad ja vetthülgav karvastik.

Canton ja Sailor – laevahuku lugu

1807.a toimus Chesapeake’i lahes üks õnneliku lõpuga laevahukk. Cantoni-nimeline alus plaanis seilata tursa-ja puidulastiga Inglismaale. Enne ookeani ületamist peatuti Newfoundlandil, kus vahetati kaupu ja võeti peale kaks St.Johni kutsikat. (Tol perioodil tellisid Inglise aadlikud neid koeri oma kasvandustesse). Alus ei pidanud lastile vastu ja sattus tormiga karile. Meeskond ja kutsikad õnneks päästeti.

Üks kutsikatest oli karmima ja punaka karvaga isane Sailor ja teine oli must emane Canton, kes sai oma nime meeskonna päästnud laeva järgi. Kutsikad olid pärit Newfoundlandi poolsaarelt, kuid nad ei olnud omavahel suguluses.

* Suure tõenäosusega oli nende kutsikate tellijaks Inglise lord Malmesbury – aktiivne jahimees, kes omas suurt hulka erinevaid jahikoeri. Tema kasvanduse aluseks olid St.Johni koerad, hiljem sai lordi aretatud tõug uue nime – labradori retriiver.


1845.a ehk 37 aastat peale laevaõnnetust ilmus J. S. Skinneri raamat “The Dog and The Sportsmen“. Cantonil reisinud George Law kirjeldas sündmusi järgmiselt:

1807.aasta sügisel olin ma laeva pardal. See kuulus mu varalahkunud onu Hugh Thompsonile Baltimore’st. Tugevad tormituuled olid paisanud ühe lähedalasuva laeva karile, laev oli kohe uppumas. Päästepaadiga suundusin ma käsu korras uppuva aluse juurde, et päästa inglastest koosnev meeskond, laeva päästepaadid olid tormiga kõik minema pühitud. Laeva lastiks oli tursakala ning laev liikus suunal Inglismaa-Newfoundland. Laeva pardal oli kaks Newfoundlandi koerakutsikat, emane ja isane, kelle ma päästsin ning hiljem, kui me olime Norfolkis maabunud, olles ise edasi teel Baltimore’i, mõlemad kutsikad Inglise laeva kaptenilt ühe gini eest ära ostsin. 

Kuna olin peagi taas merele minemas, andsin isase kutsika, keda kutsuti Sailoriks, idakaldale John Mercerile; ja emase kutsika, keda kutsuti Cantoniks, läänekaldale Sparrow’s Pointi Dr. James Stewartile. Kapten rääkis kutsikate tausta kohta, et nende laeva omanik oli laialdaselt tegutsev Newfoundlandi-suunalisel kaubaliinil ja juhatas oma korrespondeti valima talle paari kõige paremat Newfoundlandi tõugu kutsikat, aga tingimusel, et kutsikad pidid olema pärit erinevatest pesakondadest, ja kutsikad kelle ma talle valisin, olid valitud selle korralduse järgi; isane oli määrdunud punaka värvusega ja emane oli musta värvi. Nad ei olnud suured; karvastik oli lühike, kuid väga tihe; neil olid lisavarbad. Mõlemad saavutasid suurepärase maine veekoerana. Nad olid äärmiselt taibukad kõiges, eriti aga linnujahil. Kuberne Lloyd vahetas ühe oma Merino jäära koera vastu ajal kui oli Merino lammaste järgi oli ülisuur nõudlus ning kui samasuguseid jäärasid müüdi mitmesaja dollari eest isend.

Lloyd viis koera oma valdustesse idakaldale Marylandis, kus Sailori järglased olid veel aastaidki hiljem tuntud kui Sailori tõug. Emane koer elas surmani Sparrow Pointis, tema järglased olid ja on endiselt jahimeeste seas tuntud läbi kogu Patapsco Necki ja Gunpowderi alade ning ka lahest ülevalpool. Ma olen kuulnud nii Dr Stewartit kui ka Mercerit kiitmas mõlema koera erakordset otsustus-ja sooritusvõimet. See on niipalju, kui ma mäletan neist ammustest sündmustest.

John Mercer kirjeldas Sailorit järgmiselt: “… ta oli heast suurusest ja kõrge hoiakuga, loodud tugevaks ja aktiivseks; tähelepanuväärselt lihaseline ning puusadelt ja rinnakorvilt lai; suur pea aga mitte proprotsioonidest väljas; mokad pikemad kui on tavaline sedasorti koertel; värvuselt määrdunud pruun, mõni valge laik näol ja rindmikul; karv lühike ja sile aga ebatavaliselt tihe, rohkem karm kui pehme; saba on täielik, pikema karvaga ja alati kõrgel kantud. Tema silmad olid kummalised: need olid nii heledad, et tekitasid peaaegu ebaloomuliku ilme, midagi sarnast hobuste wail-silmale (nuttev silm); ja on märkimisväärne, et visiidil, mis ma tegin idakaldale pea 20 aastat hiljem pärast Sailori sinna saatmist, nägin ma mitmeid tema järglasi samasuguste kummaliste silmadega.

Chesapeake’i lahe paadimees

1800ndate keskpaigani puudusid Chesapeake’i aladel igasugused laskelimiidid ning jahilinde oli külluses. Linnujahist sai väga oluline sissetulekuallikas vaesemale mehele nn. paadimehele, kes müüs saaki kohalikul turul. Hõrk linnuliha oli jõukama rahva poolt hinnatud ja nõutud, seega tööd jagus palju. Ja selleks, et rohkem linde küttida oli vaja head retriiverit (inglk. tooja) nagu on Chessi.

Ühe eduka jahipäevaga võis Chessi retriivida paarsada parti-hane. Töötati kuni pimeduse saabumiseni. Paadimees oli paras tööhull ja see hullus kandus üle ka koerale. Chesapeake’i lahel trotsisid nad linde küttides külma ja tormi.

Nende elukoht asus lahe äärses pisikeses hütis, koer ukse ees vahti pidamas. Mehe kalleimaks varaks oli tema paat, jahipüss, kalastusvarustus ja kõige tähtsam – lojaalne retriiverilaadne* koer. Vajadusel valvas Chessi oma peremeest ja tema vara.

Paadimees ja Chessi olid üks meeskond, nad olid üksikud uitajad, võiks isegi öelda et erakud. Paadimees ei olnud pereinimene, ei abiellunud ega loonud peret erinevalt farmeritest ja muudest jahiharrastajatest.

Oma Chessile paarilist valides ei uurinud ta sugupuid ega koera välimust – tähtis oli vaid see, kui hea jahikoer teine oli. “Aretamist” suunasid piirkonna karmid tingimused ja peremehe vajadus tubli retriiveri järele – nõrgemad koerad ei jäänud lihtsalt karmides tingimustes ellu.

Selle koera võimalused varajases eas teiste koerte ja inimestega suhelda olid piiratud. Samuti ei saanud Chessi mingisugust koolitust.

Levinud varajased nimetused

Kuni 20. sajandi alguseni ei olnud CBR üldine standard veel paigas. Lahe erinevates piirkondades olid oma värvi-ja karvatüübi eelistused ja ka omad nimetused neile koertele, näiteks:

  • Chesapeake Bay Duck Dog (Chesapeake’i lahe pardikoer)
  • Brown Winchester (pruun Winchester)
  • Otter Dog (saarmakoer)
  • Newfoundland Duck Dog (Newfoundlandi pardikoer)
  • Red Winchester (punane Winchester)
  • Red Chester Ducking Dog (punane Chesteri pardikoer)

Punane Winchesteri koer

Winchesteri koer (nimetused: red winchester; brown winchester ja red chester ducking dog) oli üks tollasest kolmest põhiliinist. Tal oli pikem, sügavat punakaspruuni värvi karv ja pruunikas nahk. Tänaseks seda liini enam ei eksisteeri, kuid Winchesteri geenid löövad aeg-ajalt välja, kui sünnib pikakarvaline Chessikutsikas.

Otter dog

Olid veel kihara karvaga liin ja lühema karvaga liin, mida kutsuti saarmakoeraks (otter dog). Viimasest kujuneski Chesapeake Bay retriiver, kuid ka teistest kahest tüübist oleks vabalt võinud saada eraldiseisevad tõud. Põhjus, miks seda ei juhtunud arvatakse seisnevat Chesapeake’i lahe rasketes vee-ja ilmastikuoludes.

Nimelt, kuna veelinde jahitakse ka külmemal ajal, siis pikema karvaga koera kasukas imab rohkem vett ning külmaga see jäätub, mis muudab veetöö koera jaoks üliraskeks. Seetõttu eelistati seal lühemapoolse karvaga koeri.

***

Pikema karvaga retriiverikutsikad saadeti 19.sajandi esimesel poolel Inglise lordide tellimusel Inglismaale, kus ilm oli tunduvalt pehmem. Neist koertest said teiste retriiveritõugude esivanemad (labradori retriiverid, kihara-ja siledakarvalised retriiverid).


1800ndate keskpaigas võõrustati sageli Baltimore´i lähistel asunud väikeses Carrolli linnas tähtsaid persoone. Presidendid, riigimehed ja jõukad jahiharrastajad käisid vaatamas, kuidas kuulsad Chesapeake’i lahe koerad tööd teevad.

Carrolli linna kohaliku Relvameesteklubi liikmed olid tol perioodil põhilised Chesapeake’de sihipärased aretajad ning kirjalike andmeid koerte kohta hoiti nende klubis. Kahjuks põles klubi enne sajandivahetust maha ja hävinesid kõik andmed. Harry Weiskittelil on õnneks alles jahilogiraamatud, mille andmed ulatuvad tagasi aastasse 1854. ja kus leidub ka viiteid retriiveritele.

Weiskittel meenutab, kuidas ta käis linnujahil koos oma labradoridega, kes tormasid kohe innukalt jäisesse vette parte retriivima. Seejärel jälgis ta uhkusega oma Chesapeake’i koeri töötamas ja mõnikord sukeldumas kuni 4 jala sügavusele. Jahi lõpuks olid kõik labradorid väsinud ja lõdisesid külmast aga Chessidel ei olnud veel küllalt saanud.

,,Ma ei ole kunagi näinud Chesapeake’i loobumas. Nad on sitked, vetthülgava karvaga koerad,” – Weiskittel.

1877

Esmakordselt võrreldi ida-ja läänekalda koeri alles 1877.a. Baltimore Kodulinnukasvatajate Ühenduse näitusel.

Üllatusega avastasid koeraomanikud, kellel ei olnud üksteisega mingit seost, et nad on aretanud üsna samasuguste omadustega koera. Kõikidel neil koertel oli topeltkarv, mis aitas kaitsta jäise vee mõjude eest, võimas toomisinstinkt ja väsimatu ujumissoov.

Sel näitusel tunnustati kolme tüüpi koeri Chesapeake Bay Ducking koertena (tõlkes Chesapeak’i lahe pardikoer). 1) kiharama karvaga pruun koer 2) punakaspruuni pikema karvaga tüüp (red/brown winchester) 3) lühikese pruunika karvaga tüüp (otter dog).

Arvatakse, et Sailori ja Cantoni järglasi ristati omakorda erinevate pointerite, spanjelite, hagijate, linnukoerte, pesukarukoerte, sileda ning kiharama karvaga retriiveritega.

NB! 19. sajandil ei olnud veel paljud tõud täielikult välja kujunenud. Koera nimetati tema funktsiooni järgi – näiteks, kõik koerad, kes retriivisid midagi nimetati retriiveriteks, kuid välimikult võisid nad olla väga erinevad.


1878.a tunnustas Ameerika Kennelklubi esimese retriiveritõuna just Chesapeake Bay retriiverit.

1887. a oli Chessidel kujunenud kindel värvus – tumepruun punakaspruuni läikega.

1890.a sai tõug ametliku nime: Chesapeake Bay retriiver. Tõugu tunnustai kui esimest Ameerikas aretatud Jahiharrastus Grupi koera (Sporting Group) . Sellest ajast hakati koeri tõuregistrisse kandma ja asutati esimene Chesapeake Bay retriiverite klubi – Baltimore’s Chesapeake Bay Dog Club.

1964.aastal kuulutati tõug Marylandi osariigi ametlikuks vapikoeraks; Chessi on Marylandi ülikooli maskott.

Jahiliin versus näituseliin

Tänu suurepärasele jahioskusele kogus tõug järjest enam populaarsust ja peagi võis leida Chessisid igast USA nurgakesest.

1918.a asutati Ameerika Chesapeake Bay Retriiverite Klubi.

1930-1950ndateks leidus Chesapeake’de kenneleid igalpool USAs. Kahjuks hakkasid kasvatajad tasapisi unustama tõu algset otstarvet. Sel perioodil toimus tõu jagunemine kaheks: näituseliin ja tööliin. Ühel ajaperioodil peeti näituseliini Chessi välimikult üsna kenaks, kuigi põllul ”ei leidnud nad isegi oma saba üles”. Vastupidiselt tööliini koertele, kelle tööomadused olid suurepärased aga välimik üsna õnnetu. Sageli ei olnud ühe liini esindajal muul alal midagi saavutada.

Kuid see on muutunud – ei ole eraldi liine! Viimasel poolsajandil on Ameerika Chesapeake’de Klubi teinud suuri pingutusi ühtlustamaks mõlema liini omadusi. Tulemusena on saadud tõupärase väljanägemisega ja heade tööomadustega Chessi, kes on edukas mõlemas valdkonnas. Chessi kasvatajate ühine eesmärk on nii ilu kui ajud ühes koeras. Ja see on neil õnnestunud 🙂

Muidugi, selles osas võiks tänada veel ka Chesside madalat populaarsust ja vähest koerte arvu. Nad ei ole kunagi saavutanud erilist tuntust ja nii on suudetud tõugu hoida “moehulluste” st. teatud omadustega ülepingutamise eest.

Chessikasvatajate auasi on hoida tõu tööomadusi ja välimikku nagu see kunagi ammu oli.

Chessi enne ja nüüd – nagu näha, siis sajandiga suuri muutusi välimuses ei ole toimunud:

 


Esimeseks tõu välimikutšempioniks sai CH Barnum (sünd 1892); jahitšempioniks FC Skipper Bob (30ndad) ning jahi-ja näitusetšemioniks Sodaks Gypsy Prince (1937).

Kasutatud kirjalikud allikad:

Viimane uuendus: 2017/10/31