Autor: Heiki Vilde (artikkel ilmus ajakirjas “KOER” 2001/1)
Päästekoer töötamas varemetes
Koerte kasutamine sõjaväestatud päästeüksustes sai alguse Jõhvi Üksik-Päästekompaniis (toona Jõhvi Päästerügemendis) 1995.aasta detsembris, kui Eesti Pimedate Juhtkoerte Fondist (nüüd SA Juht-ja Abikoerte Kool) osteti labrador retriiver nimega Sammi.
Pommikoerte valikul otsustasime labradori tõugu koerte kasuks, kuna olin selleks ajaks saanud väljaõppe Inglismaal Karenswoodis, kus õpetasin pommikoeraks labradori nimega Chein. Labradorid on eriti andekad igasuguse väljaõppe omandamiseks. Retriiverid on ühed parimatest tänu oma üliheale haistmisele, tasakaalukale ja kindlale iseloomule. Nad on alati rõõmuga valmis täitma nendele koerajuhi poolt püstitatud ülesandeid.
Labradori tõu kasuks otsustama ei kallutanud mitte ainult isiklik kogemus väljaõppest Inglismaal, vaid ka see, et labradore kasutatakse terves maailmas kõikides valdkondades, mis on seotud inimeste päästmisega – pommi-, miini-, narko-, pääste-, tuletõrje- ja laibakoertena, pimedate juhtkoertena ning toksiliste ainete ja uppunute leidmiseks, uppujate päästmiseks jne. Selline lai kasutamisvaldkond õigustab juba iseenesest just labradori valikut. Labradorid on oma olemuselt ka pere- ja lastesõbralikud koerad.
Kui olime Sammiga 1996.aasta kevadeks edukalt läbinud eridressuuri, hindas tulemust ka demineerijatest koosnev komisjon, mille esimeheks oli Päästeameti sõjaväestatud päästeüksuste osakonna demineerimise peaspetsialist Mati Mullas. Sellest ajast alates läbivad pommikoerad testimise igal aastal, mille alusel antakse koerale välja vastav tööluba.
Kuid õige pea selgus, et vaja oleks lisaks Sammile veel ühte pommikoera, sest töö maht oli suurenenud. Peale pommiähvarduste ja pommikahluste kontrollimise pidime osalema ka VIP-ide julgestamisel pommitehnilist kontrolli teostades, mis iseenesest on suuremahuline töö nii koertele kui ka demineerijatele. On aja märk, et oht ei ähvarda mitte ainult riigijuhte, poliitikud, valitsuse liikmeid ja tuntuid inimesi, vaid ka teatud inimesi, kes langevad terroristide ähvarduste ohvriteks.
Tehnika, mille abil on võimalik avastada lõhkeainet, on kallis ning seda on küllaltki keeruline käsitseda ja kerge kahjustada, seepärast kasutataksegi niisugustel töödel pommikoeri.
1996.aasta kevadel otsustati Jõhvi Üksik-Päästekompaniisse soetada Pimedate Juhtkoerte Fondi kaudu veel üks labradori kutsikas, kes sai nimeks Alban. Nii Albani kui ka Sammi soetamist kompaniisse toetas ja sel eesmärgil kõrgemal pool edukat selgitustööd tegi toonane demineerimisrühma ülem kapten Ain Pettai, kes praegu on pioneeriohvitseri ametikohal.
Labradorid Sammi ja Chein
Möödunud, 2000.aastal soetasime veel ühe labradori kutsika nimega Chein, kes on Albani järeltulija, seega peaksid tal olema pärilikult head eeldused töökoeraks. Chein on see puhas leht, kelle peale kirjutame kõik oma teadmised kasvatuse ja dressuurina. Cheini muretu lapsepõlv on nüüdseks lõppenud ja esimesed kuulekuskoolituse õppetunnid käimas. Edasised treeningud õpetavad Cheinile pommikoera tarkusi – kuidas punktuaalse täpsusega leida lõhkeainet sisaldavat objekti ja sellest oma juhile teatama, s.t istuma kontaktivabalt lõhkeainet sisaldava objekti suunas.
Kui tutvustada, kes asuvad nii öelda “rihma teises otsas”, siis Eesti esimese pommikoeral kollasel labrador retriiveril Sammil olen juhiks mina, vanemkoerajuht-demineerija vanemveebel Heiki Vilde. Teise tandemi musta labrador retriiveriga moodustab vanemkoerajuht-demineerija kapral Margarita Vilde. Pesamuna, helebeezhi värvusega labradori kutsikas Chein harjutab usinasti koostööd minuga .
Margarita Vilde on saavutanud häid tulemusi nii Albani erialasel väljaõppel kui ka osalenud edukalt oma hoolealusega näitustel. 2000.aastal omistati Albanile Eesti välimiku tšempioni tiitel. Sammi on peale austava tiitli olla Eestis esimene pommikoer saanud näitustel aunimetuse ja tõu parima tiitli.
Labrador on ideaalne koer ka päästetöödeks – inimeste otsimiseks metsades ja varingute alt. Praktika on näidanud, et Eestis oleks väga vaja välja õpetada koeri metsa eksinud inimeste leidmiseks. Oleme kokku puutunud olukordadega, kui on tarvis metsa eksinud inimene kiiresti üles leida, sest külmas ja vihmas ei pea inimene kuigi kaua vastu. Praegu otsitakse metsa eksinuid sel viisil, et kammitakse mets läbi suure hulga inimestega, kuid see on väga aeganõudev ja väheefektiivne. Korralikult välja õpetatud koerad oleksid sellistes situatsioonides asendamatud abilised.
1998.aastal läbis Margarita Vilde päästekoerte instruktorite kursuse ja õpetab praegu välja labrador retriiverit Luise, kelle omanikuks on Kertu Maaroos. Kertu Maaroos ei pea paljuks vaeva, et sõita Pärnust Ida-Virumaale Luiset päästekoeraks koolitama. Edusammud õpingutes on märgatavad ja annavad lootust, et varsti saavad Kertu ja Luise olla abiks kadunud inimeste otsinguil. Kahju ainult, et niisuguse entusiastliku suhtumisega koeraomanikke on vähevõitu. Kui aga huvilisi leidub, siis tere tulemast Ida-Virumaale, meie oleme alati valmis koostööd arendama.
Päästekoerte kohta saab teavet:
- Eesti Päästekoerte Ühing
- Eesti Otsingukoerte Klubi
- MTÜ Vabatahtlik Reservpäästerühm
- Artikkel: Koerad, kes meile appi tulevad
