Allikas: ajakiri Labradori 1/2000 Anu Honkapirtti, eestikeelde tõlkis: Riin Kooli-Kõnnussaar
Paaritamine
Tavaliselt reisib emane koer isase koera juurde. Selleks on palju põhjuseid, millest tähtsaim on see, et isane koer võib pidada paaritumist võõral territooriumil raskeks. Eriti noor isane võib ennast tunda ebakindlalt kummalises kohas, kus on tõenäoliselt teiste isaste lõhnu ja ehk veel koduterritooriumi eeliseid omav tigedavõitu vanem emane koer.
Tingimused tuleb teha isasele meeldivaks, kuna isast koera on peaaegu võimatu sundida paarituma, kui see mingil põhjusel ei tunne kutset selleks. Emast koera see eest võib rohkem või vähem allutada paarituseks vastu tahtmist, kuigi loomulikult parem oleks, et asi saaks tehtud kõikide osapoolte heatahtliku kaasabiga.
Paaritumine ei juhtu iseenestest mõistetavalt. Emasel koeral peab olema õige aeg ja isasel koeral ja/või isase omanikul kogemust paaritamise osas. Noor isane vajab tavaliselt alati mingil määral aitamist, kuna labrador on raske kehaehitusega ja kohmakas koer.
Isane labrador ei jää väga lihtsalt kinni, kuna ümara kerega emase seljas tasakaalu hoidmine on raske. Just kriitilisel hetkel enne kinni jäämist, tahab isane labrador just oma raskuse tõttu vajuda nii palju emase seljalt alla, et sperma ei paisku emase sisse. Isane ei jää seega kinni, kuid on nii hoos, et kallis sperma satub põrandale, aga mitte emasesse koera. Sellisel juhul ei tasuks oodata isase kohest innustumist uueks katseks. Kogenud paaritaja oskab aidata isast ja suudab sageli hoida isast emases mõni minut, isegi kui tegelikku kinnijäämist ei toimugi. Isase seemnepurskes spermatosoide sisaldav seemnevedelik tuleb välja üsna esimestel minutitel, mistõttu kinni jäämine ei ole mingi eeldus tiineks jäämisele.
Kogemusteta isase omanik võib omakorda isast rohkem häirida, rünnates appi vales kohas ja valel ajal, nii et oleks hea, kui esimestel kordadel palutaks keegi kogenum appi. Isase labradori puhul on üsna harv, et isane on otseselt tahtmatu paaritumiseks, probleemid on pigem tehnilised.
Tahtmatus on tavaliselt märguandeks sellest, et emasel ei ole õige aeg. Isased on väga tähelepanelikud nendes asjades. Noorem, kogenematum isane võib olla üsnagi arg paaritamaks vanemat emast, kui ta ei usu emase valmis olevat. Osa kogenutest isastest teab ka täpselt kas tasub või ei. Samas on selliseid isaseid, kes on omandanud paaritamisel teatud rutiini ja loodavad kitsas olukorras omaniku abile. Selline isane võib ilma probleemideta paarituda ka sellise emasega, kes tegelikult ei olegi päris valmis.
Kui emasega minnakse esimest korda paaritamisreisile, oleks hea, kui oleks vähemalt mingigi aimdus kas emasel on õige aeg või ei. Tavaliselt ollakse sellel arvamusel, et kui on sobiv aeg paaritamiseks, peaks vooluse värv muutuma veresegusest üsna selgeks ja heledaks samas, sellele ei saa ka alati lootma jääda…
Kui emase õige aeg hakkab lähenema, hakkab ta ennast pakkuma, ehk keerab saba ja pakub tagumist poolt isastele ja isegi teistele emastele koertele, kellega ta kokku puutub.
Päris esimese saba keeramise tõttu ei maksa isase juurde tormata, tavaliselt on emane valmis kui ta on pakkunud vähemalt kolm-neli päeva. Üsna sagedane on, et emase omanikud lähevad liikvele pigem liiga vara kui et liiga hilja. Tundub, et labradorid on üsna hilise paaritusajaga koerad ja kui tavaliselt soovitatakse paaritus ajastada 10-14 päeva lähedale, siis labradori tõu puhul küllaltki keskpäraselt liigub paar päeva hiljemaks. Õnneks elab isase sperma emase sees mitu päeva, muidu oleks nii mõnegi tuisupea koer jäänud tühjaks.
Kui tõesti ei oska ära arvata emase õiget aega, tasuks ehk mõelda progesteroonitesti tegemist eriti kui isase juurde on pikk, või muidu raske reis (Eestis on need testid hetkel veel mitte nii igapäevased ja nende kohta tasuks eraldi uurida suurmatest loomakliinikutest tõlk).
Emane võib osutuda paaritusel probleemseks, isegi kui hetk on õige. Paaritus on ju tegelikult kaugel loomulikust: teineteisele tundmatud koerad viiakse kokku ja siis peaks hakkama ilma probleemideta tseremoonia. Eriti pere ainsa lemmikuna elanud emane võib leida isase ja kogu olukorra ebameeldivana ja hakata kogu jõuga vastu. Sellisel juhul peab emast hoidma tugevate närvidega inimene, kes suudab hoida koera kontrolli all ka vaatamata väiksele vastuhakkamisele. Tavaliselt on targem, et omanik jätab emase hoidmise kellelegi teisele. Vastuhakk võib lõppeda ka sellega kui omanik läheb teise ruumi. Kui emane märkab, et tema tugi ja turvalisus on kadunud, võib ta otsustada parem alistuda saatusele ja tembutamine lõpetada.
Paaritusmaks
Soomes järgitakse skandinaavia kommet maksta paaritusjuhtumist nn hüppemaks ja sama suur summa igast elavast, registreerimiskõlbulikust kutsikast. Tavaliselt on labradoride paaritusmaksu summa 500-800 eurot, seega näiteks kuue kutsika pesakonna paaritusmaks oleks 500,- (hüppemaks) + 6 x 500,- = 3500,-. Keskmise suurusega pesakonnas seega umbes ühe kutsika hind.
Isase omanik kirjutab alla paaritustõendile ja loovutab selle emase omanikule pärast kutsikate sündi ja alles siis kui kogu paaritusmaks on tasutud. Juhul kui paaritustõend loovutatakse emase koera omanikule varem, ei ole isase omanikul mingit tagatist raha saamiseks. Paaritustõend on samasugune nagu pesakonna registreerimisblankett. Neid saab kennellliidust.
Hüppemaks makstakse tavaliselt alati sularahas kohe kui paaritus on toimunud. Kui paaritus ei õnnestunud, hüppemaksu loomulikult ei maksta. Sageli on kombeks, et kui paaritamiseks tuleb appi paluda kogenum paaritaja, makstakse hüppemaks temale tasuks tehtud töö eest ja reisikuludeks. Kutsikate eest makstav osa kuulub loomulikult tegelikule isase omanikule. Sellised asjad peab isase omaniku ja abistaja vahel eelnevalt selgeks rääkima.
Vahel tuleb valida kunstlik viljastus. Sellisel juhul tavaliselt hüppemaksu ei maksta ja isase ning emase omanikud lepivad omavahel kokku, kes maksab viljastamise kulud. Võib olla väga raske öelda miks paaritamine ei õnnestu. Kui isane on tahtmatu, võib küsimus olla kogenematuses, kuid samas võib ka emasel olla vale aeg. Näiteks ei ole emase pakkumine mingi garantii selleks, et ta on valmis. Mitme päeva tulemusteta üritamise järel võib kogu tegevus tunduda raiskuläinuna, nii et nii isase kui emase omanikelt oodatakse positiivset suhtumist ja siirast soovi üritada arvesse võtta teise osapoole nägemus ja huvid.
Emase omanikul on hea teada, et sagedamini tulenevad probleemid emasest koerast ehk aeg ei ole õige.
Isase omanikul oleks jällegi põhjust aru saada, et emase omanikule on see paaritus pika planeerimise tulemus. Suvepuhkuse päevad on juba arvestatud tulevase pesakonna hooldamiseks, rääkimata kõigest sellest vaevast mida käesolev paaritus on võinud juba tekitada. On selge, et paarituse ebaõnnestumine tundub emase omanikule peaaegu katastroofina.
Nii Soome kui Eesti kennelliidu ostu-müügilepingu blankett annab võimaluse saata registreerimistunnistus ostjatele ka pärast loovutust, seega makstakse paaritusmaks sageli alles siis kui mõni kutsikatest on müüdud. Kui maks suudetakse tasuda enne on alati parem sellisel juhul saab registreerimistunnistused anda koos kutsika loovutusega ja kutsikad saab teatada tõuühingu kutsikate vahendusse, kuhu aksepteeritakse ainult registreeritud kutsikad.
Kandeaeg
Kui emane on paaritatud, ei peaks järgneva kuu aja jooksul midagi erilist tegema. Mitte mingil juhul ei tohi anda lisatoitu, sellisel juhul ei ole lootust viie nädala pärast näha kas emane koer on tiine või lihtsalt paks. Tavaliselt hakkab emane viis nädalat pärast paaritamist selgelt ümaramaks muutuma, juhul kui ta on jäänud tiineks.
Tiinusele saab ka kinnitust ultraheliga umbes 4-5 nädalat pärast paaritamist. Hea spetsialist võib suhteliselt hästi ära öelda ka kutsikate arvu, kuid väga sageli osutuvad sellised spekuleerimised täiesti valeks. Kõhuümbruse ümardumisele lisaks kasvavad tavaliselt emase nisad ja välissuguelundid jäävad üsna paiste, ega kahane rosinaks nagu tavaliselt pärast jooksuaega. Mõnel tiinel emasel eritub emakast selgelt lima. Selline limastus on täiesti normaalne ja tähendab tavaliselt koera tiinust. Mõnel emasel kasvab söögiisu lõpmatuseni ja mõnel emasel esineb selget hommikust südame pahasust.
Kui emane hakkab juba selgelt tiinust välja näitama, alustatakse kuuendal nädalal lisatoitmist. Nimetus lisatoitmine on tegelikult eksitav, silmas ei ole peetud emase piiramatut toitmist.
Tegemist on pigem toidu kvaliteediga, ehk emasele peaks hakkama andma tugevamat, näiteks kutsikatele või kasvavale koerale mõeldud toitu. Koera proteiinivajadus kasvab ja loomulikult lisatoitainete vajadus, kuid koguselt ei peaks toiduportsjone suurendama rohkem kui 10-20%, olenevalt kindlasti väga palju sellest millist toitu ja millises koguses on emane varem söönud.
Alles üsna tiinuse lõppfaasis surub emakas pressib vastu kõhukelmet ja siseelundeid sellisel määral, et parem on jagada toit mitmeks väiksemaks osaks, kui et lasta emasel ahmida kogu päeva toit korraga. Kui kasutatakse kvaliteetset kutsika kuivtoitu, ei vaja emane lisatoitaineid ega kaltsiumi. Kodutoitu saaval tuleb hoolikalt jälgida lisatoitainete doseerimist ja hoolitseda selle eest, et emane saaks tasakaalustatud toitu.
Kandvale emasele tuleb teha ussikuur tiinuse viimasel kolmandikul ja ussikuur oleks hea teha ka juba varakult enne paaritamist. Teine toiming, mida võiksin soovitada, on ülemäärane parvoviiruse vaktsineerimine (mitte elav vaid surnud vaktsiin) 2-3 nädalat enne sünnitamist, ehk seegi tiinuse viimasel kolmandikul. Kui emase 3. või 4. vaktsineerimisest on juba aega möödas, siis võiks need ka ära teha, kuna need on nn. surnud vaktsiinid ja sisaldavad parvovaktsiini. See annab väga hea kaitse kutsikatele ja vähemalt Soomes on parvoprobleem sellise toimingu tõttu kadunud.
Sünnitamine
Nagu eespool mainitud, tuleks ennast sünnitusega eelnevalt vastava erialase kirjanduse kaudu kurssi viia.
Tee ka kindlaks milliseid loomaarsti teenuseid sinu kodukoht pakub, ehk kuhu võid helistada, kui nädalavahetusel või keset ööd peaks tekkima probleeme. Vahest tundub, et need on ainsad ajad, mil probleeme tekib… Oleks ka hea teada, kus on näiteks lähim koht kus saab teha keisrilõiget, lihtsalt kindluse mõttes. Mõned loomaarstid võivad nõustuda sünnituse tõttu olema valvearstiks isegi väljaspool ametlikku tööaega, kuid selles osas peaks juba varakult ennem kokku leppima.
Kindlasti on sama hea või isegi parem tugiisik kogenud kasvataja ehk sinu enda emase kasvataja. Sellise inimesega võib kokku leppida, et vajadusel saab helistada ja nõu küsida kasvõi keset ööd. On hea informeerida tugiisikut kohe kui sünnitus algab, et ta oskaks valmis olla ja sa ise teaksid, kust teda kätte saab. Labradorid on põhimõtteliselt head sünnitajad, kuna kutsikad on üldiselt normaalse suurusega ja tõul ei esine koormavat suurt pead või muid selliseid probleeme.
Sünnitav labrador on siiski üsna aeglane ja normaalne labradori pesakond ei hüppa välja tavaliselt sellise kiirusega kui koera kirjanduses kirjutatakse.
Tunni-paarised vahed kutsikatel on täiesti normaalne, vahest saab vahe olla isegi 3-4 tundi, enne kui uus kutsikas sünnib ja siis jälle tunni-paarise vahega. Tavaliselt annab viimane kutsikas ennast üsna kaua oodata. Loomulikult ei pea ma silmas seda, et omanik peaks ainult passiivselt ootama, hoolimata toimuvast, kuid kui emane koer tundub lamavat suhteliselt rahulikult ja hoolitseb kutsikate eest, ei ole põhjust paanikaks, isegi kui eelmise kutsika sünnist on möödas juba tunde. Olukord on hoopis teine kui emane üritab kutsikat tulemusteta välja pressida.
Kasvatajad suhtuvad sünnitusse natukene erinevalt, mis võib täiesti loomulikult olla tingitud sellest, millist loomaarsti teenust on oma kandis saadaval. Mõni valib parema meelega keisrilõike päästmaks kasvõi ühegi ohus oleva kutsika, samas kui teine ootab rahulikult, isegi kui teab riske. Tähtis on, et emasel on toeks rahulik inimene, kes annab oma käitumisega signaale, et olukord on kontrolli all.
Sünnitustegevus ei tohi vähemalt esimest korda sünnitavale emasele olla mingi avar loodus esitlus suguvõsa lastele ja noortele. Emasel on vaja lasta olla rahus ja külalised on teretulnud alles siis kui kõik möödas. Selline hoiatus on omal kohal, et sünnitus kestab tavaliselt ühe ööpäeva ja eeldab üleval olemist ja tihedat koosolemist emasega. Sageli kestab juba emaka avanemis-staadium ühe ööpäeva ja emast ei tohi ka siis jätta hoolika valveta. Seega hoiab emane sind ähkimisega üleval ühe öö, jätkab seda kogu järgneva päeva ja hakkab siis sünnitama järgmisel ööl, kui oled hakanud ennast juba niigi zombina tundma.
Kes ütleski, et sünnitused on lõbusad ja põnev kogemus?! Üldiselt tasub lasta emasel võimalikult palju osaleda kutsikate lootekotist koorimisel ja nabanööri läbilõikamisel, ehk toimida nii loomulikult kui vähegi võimalik. Appi peab minema kindlasti sellisel juhul kui emane ei osuta mingitki tegevust aitamaks lootekotis põtkivat kutsikat. Lase juba sündinud kutsikatel olla kastis koos emasega, kuigi vahest tundub kohutav kui kutsikad tuiavad vigisedes märgade ja veriste ajalehtede sees ja emane keerleb ja teeb pesa uut kutsikat sünnitades.
Soojustuslamp oleks hea riputada kutsikakasti kohale lakke, kui esimene kutsikas on sündinud, nii et kutsikad oleksid soojas, juhul kui sünnitus kestab kaua. Lambiks sobib väga hästi põrsastele mõeldud lamp. Pärast sünnitust oleks hea, kui lamp jääks esimesteks päevadeks põlema, kuid sedasi, et lambi alla jääb näiteks ainult üks kutsikakasti pool, et emane ei lõõtsutaks kuuma käes.
Värvi asju
Vastsündinud labradorikutsikad on ära kuivades täpselt seda värvi nagu täiskasvanuna, välja arvatud see, et kollastel kutsikatel ei ole veel sündides musta pigmenti. Kollase kutsika pigment hakkab moodustuma ühe- või kahenädalaselt, kuid selle tugevusest ei saa ka siis veel teha mingeid järeldusi. Isegi loovutuseas võib olla veel raske teada, milline pigment saab koeral täiskasvanuna olema.
Tumekollased kutsikad on ka tumekollased täiskasvanuna ja heledad jäävadki üsna heledaks. Mustadel ja pruunidel võib sündides olla valgeid märke, aga need kaovad või vähenevad kutsika kasvades vanemaks.
Rinnamärk on isegi tõustandardi kohaselt lubatud. Vahel võib kohata kutsikaid, kellel on randmel helehõbedaselt läikivad laigud. Ka see on üsna normaalne ja tavaliselt ei pane keegi seda koera kasvades tähelegi vähemalt tõugu tundvad kohtunikud ei loe selliseid laike veaks. Mõningaid valgeid karvu võib ka esineda kubemeosas ja kaelal, kuid neid ei peeta liiatigi värvi veaks.
Alati kuuleb vahel kutsikast, kelle osas kasvataja ei oska otsustada, kas tegemist on musta või pruuniga. Ilmekas on, et neid ei esine kunagi sellistes kombinatsioonides, kust algselt pruuni ei oodatud. Eranditult on sellised kutsikad ostunud hiljem pesuehtsateks mustadeks.
Kui kutsikas on pruun, ei ole eksimiseks võimalust. Sündides, ikka veel märjana, meenutab pruun kutsikas maaoravat, ta isegi tundub mõnda aega olevat triibuline. Kuivalt on värv selgelt shokolaad, tavaliselt rohkem piima- kui tume shokolaad. Käpaalused ja nina on roosakaspunakad. Mustal kutsikal võib olla sündides nõrk pigment, käpaalused võivad olla kas täiesti või osaliselt heleroosad, ninagi võib tunduda punakalt hallikas või hea kujutlusvõime juures isegi maksavärvi.
Kõik mustad kutsikad ei ole tegelikult süsimustad, vaid mustal on ka palju erinevaid toone hallikaid, punakaid jne Kui kutsikas kasvab, muutub värv tavaliselt tugevamaks ja nii on mõnigi kasvataja eksinud pidades koera pruuniks. Tegelikult on siiski tegemist musta kutsikaga, kelle kustikakarv on toonilt pruunikas, kuid täiskasvanuna on koer kindlasti must. Sellisel kutsikal võib olla kergelt nõrk pigment huultel, ninal ja silmaümbruses, kuid ta on siiski ehtne must. Sageli sellistel mustadel koertel on täiskasvanuna kutsikakarva värvi aluskarv. Sellised koerad on täiesti normaalsed mustad, keda keegi ei suuda täiskasvanuna eraldada nendest mustadest, kes juba kutsikana olid värvilt mustad mis mustad.
Seega rõhutan veel kord seda, et pruuni kutsika tunneb igal juhul ära. Kui on vähegi kahtlust, on tegemist üsna kindlalt musta kutsikaga
Kaltsiumikramp
Kaltsiumi- ehk piimakramp on väga haruldane labradoride puhul, ja ma ei suuda meenutada ühtegi juhust, mil emane labrador oleks sellesse haigestunud. Seda pakutakse küll võimaluseks peaagu iga kord, mil emane on kohe peale sünnitust rahutu ja lõõtsutab kutsikakastis. Tavaliselt on tegemist järeltuhudega, mis võivad eriti mitmeid kordi sünnitanud emasel olla vägagi tugevad. Loomulikult ei tohi kunagi öelda mitte kunagi, kuid kui emasel pole muid sümptomeid kui rahutus ja lõõtsutamine ja vahest ka niuksumine, ei ole nähtavasti tegemist kaltsiumi puudusega, vaid täiesti tavalise hormoontegevusega. Olukord rahuneb, kui sünnitusest on möödas rohkem aega.
Kutsikate hooldamine
Kutsikate hooldamisest ja toitmisest jaguks juttu lõpmatuseni, ja siinkohal ei ole eesmärgiks anda mingeid väga detailseid nõuandeid. Eriti toitmine on selline ala, kus on kindlasti samapalju arvamusi kui on kasvatajaid. Kui kandva emase puhul hoiatati ületoitmise eest, siis imetavale emasele peab andma üsna palju süüa. Jällegi peab toit olema kvaliteetselt kõrgklassist, põhimõtteliselt sama toit mis kandvale emasele, sobib sama hästi ka imetavale, kuid oluliselt suuremates kogustes.
Imetav emane võib väga hästi süüa kolm korda päevas ja toidukogust peab vastavalt kutsikate arvule ja emase vormist kahekordistama. Veekauss tuleb kindlasti hoida emasele kättesaadaval, imetav koer joob tavaliselt märgatavalt rohkem.
Kutsikaid tasub peale sündi kaaluda ja vajadusel märgistada kasvõi küünelakiga, et saaks edaspidi iga kutsika kaalu arengut jälgida. Ei ole üldse ilmaasjata igapäevane kutsikate kaalumine kasvõi esimesel nädalal pärast sünnitust, et näha kas kõik kutsikad hakkavad ilusasti kasvama ja arenema või vajab mõni kutsikas erimeetmeid. Kui mõni kutsikas tundub jäävat arengus taha, võib talle lisatähelepanu osutamine palju aidata, näiteks peaks teda aitama heale kohale imema, et ta ei jääks tugevamatele jalgu. Võib oodata, et suured ja tugevad kutsikad lüpsavad piimatuleku lahti ja vahetada siis nõrgema mõne suurema asemele hea nisa otsa. On tähtis aru saada, kuidas piima tulek emasel koeral toimub. Emasel ei ole piim nisades valmis nii, et see hakkaks kutsikale nagu lahtisest kraanist suhu voolama.
Kutsikad peavad tugeva imemise ja sõtkumisega valla päästma piimaeritusrefleksi, mille tagajärjel piim laskub nisadesse ja hakkab tulema kutsika suhu.
Nõrk kutsikas ei pruugi jaksata ise refleksi valla päästa ja ei pruugi saada piiskagi piima, kuigi tundub kasvataja arvates nisa otsas rippuvat. Kui jälgid kutsikaid, siis jälgi, et kõik ikka tõesti oskaksid ja jaksaksid imeda, ega ripu lihtsalt niisama nisa otsas. Rahutu emane võib kastist enne välja hüpata kui piim langeda jõuab ja kutsikad jäävad näljaseks, kuigi kasvataja arvates imesid nad emase nisasid nii hoolikalt.
Kuidas teada, et piima tõesti tuleb ja kutsikad imevad?
Imev kutsikas teeb keelest nisa ümber kausi, seisab jäigalt, kael kange, esikäpad laiali ja kutsika saba on tüvest jäigalt püsti. Kui piim hakkab voolama ja kutsikad imevad, rahutu vigin ja ähkimine kastis lõppeb nagu tagasilöögist ja asemele tuleb rütmikas lutsimine imemise taktis. Just selles staadiumis võib panna nõrgemad, väiksemad kutsikad nautima parimaid palu, kuna suured ja paksud saavad söömisega tõenäoliselt hakkama ka ilma abita.
Kui kutsikas on nii nõrk ja jõuetu, et ei hakka isegi abiga imema, on vaja võtta käsile tõeliselt kiired abinõud. Kui kutsikas ei söö, hakkab ta kiiresti kuivama ja kannatab vedeliku kaotuse all. Sellisel juhul tuleks võtta kiiresti ühendust loomaarstiga. Juhul kui kutsikas on veel soe, võib teda üritada toita käsitisi lüpstud emapiimaga või Lactooliga, kuid jahedat ja lõtva kutsikat ei saa toita suu kaudu, ta vajab vedelikku naha alla. Tavaliselt ei saa haigetele pisikestele kutsikatele palju midagi muud teha kui hoida neid soojana elektrilambi abil ja anda vedelikku, võimalikult ka antibiootikume ning loota parimat.
Tavaliselt on emased labradorid head emad vähemalt kaks esimest nädalat. Peale seda võib selgelt täheldada, et emast hakkab rohkem huvitama perekonna igapäevased tegemised, inimestega suhtlemine ja õues käimine. Üle neljanädalasi kutsikaid tahab emane üha harvemini hooldada, käib küll vahest kutsikakastist läbi, kuid hüppab kiiresti piraajahammaste ulatusest välja. Selles staadiumis ei tohi emast enam sundida kutsikatega koos olema, kuna kutsikad ronivad alati halastamatult imema ema tisse oma nõelteravate hammastega, ja loomulikult ei ole meeldiv alistada emast selleks vastu tahtmist. Loomulikult võib emane olla kutsikatega koos nii palju kui ta ise tahab, kuid tavaliselt jälgivad nad järeltulijaid meelsamini teiseltpoolt aeda.
Kutsikakast jääb kiiresti väikseks, juhul kui ei ole asjaga ette arvestatud ehitades sellise kasti, mille näiteks esimese kahe nädala jooksul saab jagada kaheks väiksemaks osaks, mil kutsikaid saab aluse vahetamiseks lihtsalt teisele tühjale poolele tõsta. Vastsündinud ja hästi pisikestele kutsikatele on niiskustpidavat vaipa, mida saab tellida klubi Labshop (Soomes tõlk). Neid peaks olema kaks või kolm tükki, kuigi ema puhastab kutsikaid, saab karv paratamatult mustaks ja alust tuleb vahest vahetada. See algselt voodihaigetele mõeldud alus on suurepärane kutsikatele. Isegi kui karv saab märjaks, on kutsikad alati kuiva peal ja jalgealune on soe ja libisemiskindel kutsikatele turnimiseks. Peale selle on see veel tugev ja püsib vähemalt uuena üsna hästi paigas, ega kortsu üheks känkraks nii nagu näiteks linad, rätikud vms.
Kolme-, neljanädalased kutsikad tuleb siirdada kastist suuremasse kohta. Siis on tavaliselt tegemist mingisuguse kutsikaaedikuga. Aedik peaks olema ruumikas ja emane peaks saama sinna vabalt sisse ja välja hüpata. Oleks muidugi hea lasta kutsikatel võimalikult palju vabalt kodus ringi joosta, kuid normaalsuuruse labradorikutsika kasvatamine ilma vastavate ruumideta on üsna lootusetu kogemus.
Loovutuseale lähenevad kutsikad on kui väiksed metsikud marakratid, kes rebivad ja näksivad oma teel kõike, milleni nad vähegi ulatuvad. Ja nende tekitatud segadus on uskumatu. Aluseks kasutatavaid ajalehti kulub sellise kiirusega, et sugulastegi ajalehetagavaradest ei jagu ning kasvataja võib leida ennast keset ööd sobramas ümbruskonna paberikonteinerites…
Hiliseid kevadkutsikaid, suvekutsikaid ja varajasi sügiskutsikaid võib ilusasti hoida palju väljas, kuid neil peab loomulikult olema mingisugune tuult ja vihma pidav kuut või mõni muu siseruum, kuhu nad pääsevad kõrvetava päikse ja vihma eest peitu. Ka talvekutsikad võivad väljas käia, kuid nende jaoks peab olema korralikult eristatud, soe kuut või mõni muu soe ruum, kuhu nad pääseksid külma eest pakku. Kuigi täiskasvanud labradoril on külma ja märga taluv topeltkarv, ei peaks kutsikaid alla loovutusiga laskma pakasega liiga kaua väljas olla, talvekutsikate koht on ikkagi põhiliselt sees.
Peab meeles pidama, et labradorikutsikad on väga sotsiaalsed ja vajavad palju inimkontakti ja suhtlemist. Kuidas iganes oled oma kutsikate ruumi organiseerinudki, kutsikad vajavad inimese seltskonda ja tähelepanu.
Lisatoitmine algab olenevalt pesakonnast 2-3 nädala vanuselt. Juhul kui pesakond on väga väike, ei peaks lisatoitmisega ehk kiirustama, kuid normaalsuurusega pesakond on suur koorem oma emale. Mõnigi emane hakkab hoidma kutsikaid vähem tundeliselt just siis, kui nad hakkavad lähenema kolme nädala vanusesse ja piimakogusest üksinda ei piisa enam pesakonna toitmiseks. Kui lisatoitmine jäetakse väga hilja peale, ei pruugi võimalikud suurusevahed kutsikatel loovutusajaks tasanduda, rääkimata sellest, et terve pesakond võib arengus maha jääda.
Enamus labradorikasvatajaid, keda ma tunnen, alustavad lisatoitmist hakklihaga. Ehk, kutsikad ükshaaval sülle ja väike hakklihapallike suhu. Poe sea-looma või looma hakkliha sobib väga hästi, nii pisikestele ei tohigi spetsiaalset koertele mõeldud lihasegu anda. Kutsikad hakkavad himukalt lihapalle ahmima ja varsti võibki neile anda näiteks kodujuustu, mille peale on raputatud hakkliha või kasvõi lihtsalt hakkliha ja koort.
Kui oled alustanud lisatoitmise väga vara, kas kutsika väikse kasvu või mõne muu asja tõttu, tasub jätkata kodujuustu ja hakkliha söötmist kuni kutsikad on kolme nädalased. Pärast seda võib nende toidu sisse hakata segama väikest ja kõrgkvaliteediga kutsika kuivtoitu. Enda maitse asi on kas jätkata neljanädalaste kutsikate toitmist üksnes kuivtoiduga, mida võib suurepäraselt teha, või minnakse kodutoidu ja kuivtoidu segateele.
Meeles peab pidama kutsikate ussikuuri tegemise kui nad on 3-nädalased ja sealt edasi kui nad on 5- ja 7-nädalased.
