Allikas: ajakiri Labradori 2/1999 (Soome) Anu Honkapirtti, eestikeelde tõlkis: Haita-Maarit Zahharov
Käesolev artiklisari on toeks nii neile inimestele, kes alles planeerivad kutsikat võtta, neile, kes on huvitatud aretustööst ja neile, kes on juba mõned pesakonnad kasvatanud.
Artiklisari ilmus Soome Labradoriklubi ajakirjas Labradori kuues jaos, mille me oleme autori, Soome Labradoriklubi aretusspetsialisti Anu Honkapirtti loal tõlkinud eesti keelde. Tõlkijad ei ole proffessionaalid, nii et palume heatahtlikku suhtumist kirjatüki suhtes.
Kasvataja on emase koera omanik, kes peab tegema otsuseid oma koera paaritamise ja isase valiku kohta ja kes kasvatab kutsikad üles sellisesse vanusesse, kus nad saab loovutada oma uutesse kodudesse. Kasvataja peab ise võtma vastutuse oma kasvatatud kutsikatest.
Selleks ongi nii tähtis, et inimesed, kes tahaksid hakata kasvatama koeri, oleksid ise valmis tõugu tundma õppima ja arendama oma teadmisi pidevalt. Keegi ei saa kasvatajale anda selliseid juhiseid, mille abil surmkindlalt sünnivad vaid terved ja suurepärased tõu esindajaid, aga eesmärk on panna kasvatajad mõtlema oma motiivide ja materjali kvaliteedi peale, enne kui nad hakkavad end kasvatajateks kutsuma. Paljud saavad abi ja tuge oma koera kasvatajalt, aga alati see ei ole nii.
Planeerime esimest pesakonda
Soov hakata kasvatama teatud tõugu võib sündida mitmel moel. Tavaliselt hangitakse koer ilma suuremate plaanide ja eesmärkideta ja kui innustus kasvab, otsustatakse teda paaritada. Siinkohal on põhjust suureks enesekriitikaks.
Kas koer, keda omad, on aretuskoeraks sobilik? Kui emane koer on kunagi saadud vastutustundlikult kasvatajalt ja ehk pärit korralikust kennelist, on ta terve ja loodetavasti ka näitustel või katsetel hästi pärjanud. Sellisel juhul ei tohiks olla suuri takistusi sellele koerale paarilise leidmisel.
Teine küsimus on see, kas see emane on võimeline andma aluse edukale liinile sinu kennelis. Kui alustad kasvatamisega, ei ole midagi olulisemat kui valida õige aretusemane.
Kasvatustööd alustades tuleb esitada endale palju küsimusi, mis puudutavad sinu eesmärke. Kui tahad paaritada oma koera vaid selleks, et saada kogemus koerakutsikate kasvamisest ja ei ole plaaninud jätkata kasvatustööd emase koera järglastega või paaritada seda teist korda, on otse öelduna suhteliselt ükskõik mida teed. Aga pea meeles: vastutad oma kasvatatud pesakonnast kutsikaostjate ees! Midugi on arvestades tõu olukorda parim kui paaritad oma emase nii hea ja sobiva isasega kui võimalik. Keegi selle pesakonna kutsikaostjatest tõenäoliselt siiski innustub oma koerast nii, et mõtleb kunagi tulevikus sellele järglaste tegemisest.
Soovitan igal juhul võtta ühendust paaritusspetsialistidega tõuühingust, et leida sobivaid isase kandidaate.
Auahned plaanid?
Kui aga oled tõesti innustunud koeraharrastusest ja soovid hakata Kasvatajaks suure K-ga, siis pole üldse ükskõik, millise materjaliga alustad.
Tihti juhtub nii, et esimene koer võetakse kodukoeraks, ilma igasuguse eesmärgita temaga midagi harrastada. Siis aga läheb teisiti, koeraharrastused tõmbavad kaasa ja ühtäkki planeeritaksegi kutsikaid.
Kui see esimene koer on heast sugupuust, terve ja edukas ning vastab vähemalt mingil määral tulevase kasvataja ettekujutusele ideaalsest labradorist, ei ole paaritamisele mingeid takistusi. Kui kõik läheb hästi, saab hoolika valiku abil leitud isasega kompenseerida emase võimalikke puudusi ja sellest võib saada hea algus tulevasele aretustööle. Nüüd on ju nii, et hea aretuskoer ei pea olema ise mingi superkoer. Mõnikord on punase lindi koer suurepäraseks aretusemaseks.
Üks alustavate kasvatajate tüüpilisemaid vigasid on see, et seda oma emast hinnates ei olda piisavalt objektiivne. Alustaja innukusega on koeraga kolistatud mööda väikeseid rahvuslikke näitusi suhtelise eduga, aga kas koer on saavutanud samasugust mainet ja au tõu erikohtunike käe all suurtel rahvusvahelistel või tõu erinäitustel? Pane käsi südamele, kas su koer on tõesti nii hea, kui omanik arvab ta olevat? Tavaliselt on just see esimene koer omanikule nii kallis ja tähtis, et tunded segavad omaniku kriitikameelt.
Tuleb pidada meeles, et koerale endale on täiesti ükskõik, kas ta on sinu kenneli aretusemane või armastatud sõber.
Sellel koeral on täiesti piisavalt suur väärtus sinu kenneli jaoks ka ilma järglasteta ta on tutvustanud sind selle suurepärase tõuga ja avanud uksed huvitavasse kennelmaailmasse. Aga kui selline emane paaritatakse, ja tema järglaste tase on samas klassis või isegi kehvem, kui emase enda, tuleks siiski märata tõsiasju.
Kõikidest emastest ei saa aretuskoera
Ja veel tähtsam: halva aretuskoera tütrega jätkamine ei vii mitte kuhugi. Teed ainult endale head nägu, kui keeldud jäärapäiselt märkamast tõsiasju.
Kui su emases ei ole seda, mida on vaja, et olla hea pärandaja, ootab sind ees väga kivine tee kasvatajaks. Saad ehk pool-kogemata mõne kutsika, kes on su emasest parem, aga sinu kasvatajakarjääris ootab sind ees palju pettumusi. Muidugi sõltub palju sellest, kuhu loodad jõuda, aga see kehtib nii näituse- kui tööpoole puhul. Emase vead kulgevad kaasa ühest sugupõlvest teise ja sul on väga õnne, kui selliselt põhjalt suudad end suruda hinnatud kasvatajate sekka.
Ehk: kui sinu emane koer ei ole algusest peale selline koer, kellest tasuks edasi minna ja eriti kui ta osutub praktikas kehvaks pärandajaks, hangi uus aretusemane. Seda võib teha mitmel moel:
- Kui oled olnud tõuga seotud juba mõne aja, oled kindlasti jõudnud järeldusele, millist tüüpi koera sa imetled. Sellisel juhul tead, millise kasvataja poole tuleks pöörduma sellist koeratüüpi otsides. Säästad aega ja raha.
- Kui hangid endale hea aretusemase nüüd, võid hakata planeerima esimest pesakonda juba kahe aasta pärast.
- Arvuta, mitu aastat ja sugupõlve läheb, enne kui suudad heade isasevalikutega parandada oma emase koera liini niipalju, et jõuad kutsikatega ideaalse labradori lähele. Mõtle, kui palju läheb maksma nende mitmete pesakondade üleskasvatamine enne, millest tuleb hiljem loobuda, aru saades, et see jälle ei õnnestunud. Kui mitu korda tuleb sul pettuda, kui sa ei suuda tõsiasjadele otsa vaadata.
Ja mõtle, kuidas oleks, kui algusest peale oleks kõik tulusam ja lihtsam. Ära tee asju enda jaoks liiga keeruliseks, see peaks jääma mõnusaks harrastuseks
Hea aretusemane
Milline siis oleks ideaalne aretusemane? Superterve superkoer?
Ausalt öeldes, aretusemane ei pea ise olema mingi suur võitja. Tihti on tavaline, keskpärane koer suurepärane aretusisend. Soovitatavad omadused on näiteks suhteliselt heade proportsioonidega kehaehitus ja suurus ei tohiks palju erineda standardist kummaski suunas.
Hea aretusemane on tavaliselt tugeva luustikuga, kehaehituses võib olla vahel midagi kommenteeritavat, aga koer peab ise olema põhijoontes hea tüübiga ja kõlbulik. Kui emases on mitmeid vigasid, on talle raske leida isast, kes suudaks kompenseerida kõiki tema vigu. Raskeim olukord on siis, kui emasel on halbu kehaehituse vigu ja ta on puudu ka midagi labradore iseloomustavaid tõuomadusi (tugev luustik, paks topeltkarv, tüüpiline pea). Sellisest koerast ei saa ka vägisi head pärandajat.
Iseloom on tähtis
Labradoridel on erilisi iseloomuvigu harva, aga kui sulle on sattunud selline mingil moel halva iseloomuga emane, soovitan kindlasti ära unustada talle kutsikate tegemise.
Näiteks argus on igal juhul mitte soovitud omadus labradoride seas ja asja ei aita sugugi ka see, kui emase käitumist saab põhjendada mingisuguse traumaatilise kogemusega. Kutsikad õpivad sellise käitumismalli emalt, kuigi nad ei oleks seda pärilikult saanud (milles ma suuresti kahtlen).
Kuigi koer ise oleks ükskõik kui hea isend, tuleb meeles pidada, et ta kannab edasi oma vanemate ja vanavanemate jne geene. Pole sugugi ükskõik, milliseid koeri tema sugupuus esineb. Kui sul on õnnestunud saada tugeva luustikuga metsaliini koera, ei saa temast siiski näituseliini labradoride põhjaks. Kui su ideaaliks on tugev ja paksu karvaga labrador, siis ei saa seda sellisest sugupuust, millele on omane kerge või elegantne olemus.
Just tüüp on see, mis kulgeb tugevalt suguvõsas
Üksikuid kehaehitusvigu saab igaüks oma kasvatustöös ise parandada, aga kui eesmärk on hoopis teist tüüpi koer, kui see, millega tahad kasvatustööd alustada, tulevik on tume. See ei õnnestu mitte kuidagi. Sul läheb tunduvalt kergemini, kui tunnistad endale, et sinu esimene labrador on sinu kenneli hingeline alustugi, aga hangid selle tõelise baasemase sellisest liinist, mis esindab sinu ideaaltüüpi.
Tervis on kõige A ja O
Aretustööjuhend (Soome oma tõlk) soovitab võtta arvesse koera kui terviku ja mitte rõhutama üksikuid eriomadusi. Nii ongi, aga terviseasjades ei tasu liiga paindlik olla. Ei sellepärast, et näiteks mõne üksiku C-puusadega koera kasutamine oleks tingimata halb mõte, aga nüüd ongi küsimus selles, millise koera valid oma kasvatustöö baaskoeraks.
Kui su aretustöö põhineb emasele koerale, kellel on tervislikke probleeme, ei saa sa nendest sugugi kergelt lahti. Tõenäoline on, et need tulevad sulle tulevikus ühel või teisel moel taas vastu.
Kui näiteks su baasemasel on küünarliigese viga, ja leiad talle tõeliselt terve isase ja tema järglastel ei esine sama viga, võid arvata, et on aeg kergendatult ohata. Tõsiasi on see, et viga võib jääda peitu kutsikate geenidesse, olles valmis välja hüppama esile taas järgmises või ülejärgmises sugupõlves. Halvim ongi see, kui su kutsikad tunnistatakse terveteks ja hakkad ise tasapisi unustama, millisest baaskoerast alustasid. (Toon siinkohal küünarliigese vea välja vaid näitena, üritamata väita, et selle pärandumine oleks nii lihtne. Eesmärk on vaid selgitada, et mõned haigused ja vead kulgevad suguvõsades siiski, kuigi enamustel isenditel ei olegi mingeid terviseprobleeme).
Kui võtta mingeid riske tervise küsimustes, tuleb olla valmis pühendama sellele teatud omadusele tulevikus eriti palju tähelepanu. Otse öeldes, lihtsamini läheb, kui suudad alustada võimalikult terve koeraga.
Ja veel tasub meeles pidada vastutusküsimusedki: kasvataja ei pääse tänapäeval kergelt, kui on müünud haige kutsika. Mingeid täiesti üleüldiselt kehtivaid nõuandeid emase tervislike tingimuste suhtes on võimatu anda, aga ideaalne oleks loomulikult tervete silmade, -puusade ja küünarliigestega koer. Haigete silmadega koera ei tohiks loomulikult paaritada. Pärilike silmahaiguste alla loetakse HC, PRA ja totaal RD.
RD multifokaali ja geograafilise vormiga on natuke nii ja naa. Neid esineb nii harva ja nende puhul ei ole märgatud mingeid kindlaid selgeid pärandumise skeeme, nii et neid ei peeta mingiks eriliseks probleemiks. Vähemalt mõne üksiku silmapõhja kortsu pärast ei tasuks aretuskarjääri tingimata unustada. Sellises olukorras oleks tähtis kontrollida nii koera kui probleemi (RD) tervikuna. Soomes kehtib PEVISA-programm, mis keelab selliste koerte aretuskasutuse, kellel on pärilikuks loetav silmahaigus (need on HC, RD ja PRA). Täna sõltub natuke veel loomaarstist, kas ta ütleb näiteks väga kergest RD-st haige-diagnoosi või ei. Küünarliigesest rääkides võime öelda, et näiteks 1-küünarliigestega koer on tihti täiesti aretuskõlbulik koer.
Siin tuleks samuti võtta arvesse tervik: koera vanemad, pesakonnakaaslaste ja võimalike varasemate järglaste uuringute tulemused. On täiesti kindlalt parem kasutada 1/1 küünarliigestega emast, kelle pesakonnakaaslastel on kõik 0/0 küünarliigesed kui emast, kes on pesakonnakaaslastest ainsana terve. Sama kehtib loomulikult ka puusade kohta.
Mis puutub muudesse liigesevigadesse, siis opereeritud koera ei tasuks aretusse lubada. Kui halb küünarliigeseviga invaliidistab koera, siis muude liigeste probleemid on veelgi raskemini ravitavad ja nende tulevik on tume.
Teistest haigustest võiks mainida näiteks epilepsiat, mida põdevat koera ei tohiks mingil juhul kasutada aretuses. Samuti furunkuloosi ja koera elu raskendavat allergiat või nahahaigust, sünnipärast südameriket või mis iganes muud rasket kroonilist haigust põdevat koera ei tohiks üldse aretuses kasutada.
Kasutusomadused vs näitusepool
Kasutusomadused on osadele kasvatajatele südameasi, linnakasvatajatel või muidu ainult näituseharrastusega kasvatajale on need kaugemad. Tuleks siiski meeles pidada, et labrador on algusest peale töökoer ja loetakse siiani kasutuskoerte tõuklassi kuuluvaks (pane tähele näitusetiitli FIN CH jaoks; seda ka EST CH tiitli saamisel). Meil (Soomes tõlk) on labradorid kahjuks jaotatud osaliselt näiteks metsa- ja näituseliinideks.
Metsaliini koerte kasvatajad keskenduvad aretuses peaaegu ainult koerte kasutusomadustele, muuhulgas välimuse arvelt. Nii või teisiti, võtmata seisukohta ühe või teise suunas, samad põhiasjad on olulised ka nende aretuses, ainult rõhk on muul. Sooviksin siiski, et metsaliini tüüpi koerte kasvatajad seletaksid alati oma kutsikate ostjatele nende kutsikate eriomadusi, nad erinevad teistest lihtsalt nii palju.
Ilus näituseseisak
Näitusepoole harrastajatele võiks mainida, et kasutusomadusi ei tohiks jätta tähelepanuta, kui ka ise ei ole huvitatud katsetest või metsaharrastusest. Tõu kasvataja peab tundma puhast huvi tõu vastu ja pürgima säilitama kasutusomadusi, mitte püüda muuta tõugu teiseks oma eelistuste kohaselt. Kui tunneb suurt vastumeelsust retriiveri tõuinstinkide ja metsastusomadustega seotu kohta, tuleks endalt küsida, kas tõu valik on olnud õige…
Tuleb niivõrra ennast sundida huvituma, et teada, kas baasemane on üldse huvitunud saagist, kas ta läheb vette, kas tal on äratoomisinstinkt jne. Ideaaliks on see, et emane on läbinud tõukatse.
Ja veel lõpuks kümne punkti küsimus: kust selline emane siis hangitakse…?
Just selles küsimus seisnebki, tõeliselt head koera on raske raha eest saada. Muidugi sellises faasis peab kasvatajal endal olema selgus, millist tüüpi koer on tema ideaallabradoriks. Kas on mõni kindel kennel, kus koerad üksteise järel tekitavad imetlust? Siis sealt tulebki minna kutsikat küsima. Ei tohiks mingil juhul arvata, et saad valida selle pesakonna parimat emast. See tavaliselt ei õnnestu, sest iga normaalne kasvataja tahab hoida parima emase kutsika endale või annab ta vähemalt kaasomandisse (rendile tõlk).
Kaasomandisse emase võtmine võib olla hea lahendus ja tõeliselt õpetlik ja kasulik kogemus tulevasele kasvatajale, kui seda osata sellisena võtta. Halb pool on loomulikust see, et vähemalt koera esimene pesakond läheb emase kasvatajale. Tähelepanu vääriv võimalus loomulikult, aga nõuab koostööoskust ja koera kasvataja huvide arvesse võtmist. Ühesõnaga öeldes, koera loovutaja ja vastuvõtja keemia peab sobima, lepingus sätestatu ei lohuta palju, kui praktikas koostöö ei suju. Teine võimalus on siis püüda osta hea kutsikas.
Kasvatajale tasub rääkida, mida kutsika jaoks planeeritakse ja küsida, kas saab valida pesakonna teiseks parima emase. Kutsika valimine ei ole loomulikult ka siis kerge, ka siin tasuks loota kasvataja asjatundlikkusele. Mitte mingil juhul ei tasu jäärapäiselt hoida kinni näiteks kutsika värvist, vaid lubada kvaliteedil otsustada, kui ka siis tuleb kaua oodatud kollase asemel must. Saad aina soovitud värvi järgmises sugupõlves esile, kui mingi kindel värv on sulle väga oluline. Ja pea meeles, et hea kutsika leidmine on peale oskuse ka väga palju hea õnne asi.
Kutsika terviseküsimuste tausta tuleb kindlasti uurida, esimesena tasub muidugi küsida kasvatajalt, aga selles asjas võib väga vabalt võtta ühendust ka aretustoimkonnaga. Räägime meelsasti sinu võimaliku tulevase kutsika lähisugulaste tervisestatistikast jne.
Mõnikord võib olla mõistlik küsida infot täiesti erapooletult poolelt. Kasvataja võib osutuda pealesuruvalt, kui ostja hakkab üllatuslikult liiga innukalt testima terviseküsimusi. Tavaliselt on Soome kasvatajad üsna ausalt ja üritavad tingimusteta müüa häid kutsikaid, kuid vahel võivad tunduda ostja nõudmised tervise ja kutsika kvaliteedi suhtes ebaõiglased. Ära nõua liiga, saad sellest aru, kui oled ise kasvatanud mõned pesakonnad.
