Eesti Retriiverite Tõuühing

Allikas: ajakiri Labradori 4/1999 Anu Honkapirtti, eestikeelde tõlkis: Haita-Maarit Zahharov

Artiklisari jätkub ja nüüd oleme juba jõudnud nii kaugele, et planeerime baasemase paaritamist.

Oleme kahes eelmises lehes rääkinud kasvatustöö alustamisega seotud asju. Esiteks vaatasime seda baasemase vaatenurgast milline on hea baasemane, kas on targem hankida ta siis, kui tõesti juba on teada, mida me soovime või kas saab ka esialgselt pere lemmikloomaks hangitud Rullele rajada kogu tulevast kasvatustööd. Järgmises lehes arutasime kasvataja suhtumiste, teadmiste ja oskuste üle, ja käsitlesime muuhulgas selliseid praktilisi asju nagu kennelnime hankimine.

Niisiis peaks meil olema nüüd teadmistejanune ja motiveeritud, aktiivselt harrastav algaja kasvataja, kes planeerib terve, hea sugupuuga ja piisavalt edu saavutanud baasemase esimest pesakonda.

Kõik nõuab hoolikat planeerimist

Kasvatustöö ei saa kuidagi olla tulemusrikas või mõistlik, kui isaste valikud ei ole täpselt läbi mõeldud ja plaaneeritud.

Süsteemiga naabri isane ei pääse kuigi kaugele. Loomulikult ei saa eesmärgiks olla isase otsimine kuskilt kaugelt võimalikult raskesti pääsetavast kohast, aga emase omanik peab tavaliselt harjuma mõttega, et sobivaim isane ei ela veerandtunni tee kaugusel.

Kõige esimesena on sul vaja mõelda, mida soovid sellelt pesakonnalt. Võibolla on su eesmärgid ausad ja tingimusteta, aga sa ei saa hakkama supertasemel dual purpose-koeri paaritades välimikutštsempioniga. Metsaliini emaste kasukat, välimust jm võib üritada parandada paaritades teda võimalikult tõuomase metsaliini isasega, aga näitusevõitja isasega toodaks ta terve pesakonna segapudru, kust mitte ükski kutsikas ei oleks eriti hea mitte mingil alal. Samamoodi saab parandada näituseliini koera kasutusomadusi kõige paremini paaritades teda suhteliselt saat tüüpi, aga katsetel ja metsatööl end hästi näidanud isasega.

Ehk siis päris esiteks selgitatakse välja, millist isast otsitakse: näituseliinist, metsaliinist või siis ehk ühe või teise tüübi esindajat, kel oleks mõlemal kasutusalal piisaval edu olnud ka neid leidub. Need vaikud loomulikult määravad selle, kuhu suunas kasvataja üleüldse oma kasvatustöös tahab liikuda.

Kuidas vigasid kompenseeritakse

Siis hakatakse mõtlema, milliseid teatud omadusi isasel peaks olema, et ta parimal võimalikul viisil suudaks parandada neid vigu, mis sinu emasel on. Tavaliselt tõdetakse koeraharrastuses, et ei tasu paaritada näiteks liiga väikse kasvuga koera liiga suurega vaid ideaalkõrguses isendiga. Kerge peaga emasele tuleb valida hea peaga isane, mitte liiga raske peaga jne. Aga siis taas ei parane oluliselt sellised omadused, nagu näiteks nõrk luustik, kui kasutatakse lihtsalt suhteliselt tugevat koera. Sellisel juhul on mõtet kasutada tõeliselt tugeva luustikuga isendit. Samal moel ei kompenseerita õhukest karva kasutades piisava kasukaga koera vaid tasub otsida koera, kellel on tõeliselt eriline ja piisavalt tihe kasukas.

Kasvatamine eeldab tõustandardi tundmist

Et oma koera suudetaks kriitiliselt hinnata, peab suutma mõista, millest labradori retriiveri tõu standardis räägitakse. Selle mõistmiseks tuleb teada midagi koera anatoomiast ja liikumisest üldiselt, samuti pühenduda eriliselt tõu eritunnustesse ja tüübi-mõistesse.

Samuti tuleb suuta kriitiliselt hinnata isasekandidaate. Lihtsalt näitusetulemused räägivad vähe või ei midagi isaste nõrkustest ja tugevustest. Just harrastuse algfaasis ei suudeta ehk analüüsida oma emase vigasid või vähemalt ei suudeta neid prioriseerida. Näitusehinnanguid tasub lugeda uuesti ja uuesti ka neid, kus koera lihtsalt ei kiideta. Just eriti tõu kasvatajate kohtunike nägemus sinu koerast on väärtuslik.

Tähtsaim on siiski selgeks teha, millised sinu emase vigadest on sellised, millel tuleb rohkem tähelepanu pöörata. Näiteks on võibolla kirjelduslehel ära märgitus, et su emasel võiks olla parem silmavärv, aga sellel on siiski tunduvalt vähem tähtsust kui sellel, et su emasel on võibolla sirge õlavars või ebatüüpiline karv. Koera tuleb siis suuta näha tervikuna ja sellest tuleb osata leida need olulised vead ja puudused, mitte takerduda pisiasjadesse. Neid võib hakata parandama siis, kui hakkad muus osas juba lähenema ideaalsele labradorile. (Kui said aru, et see oli nali, saad lisapunkti.)

Alguses paberile

Võib olla on kõige targem panna kasvõi paberile kirja need omadused, mida oma emases tahaksid parandada. Kui on tehtud nimekiri neist asjadest, mida isasevalikuga peaks suutma parandada, peaks need omadused panema mingisugusesse tähtsusejärjekorda. Nii hakkab pikapeale sündima ettekujutus sellest, millist isast otsitakse. Viimaks teeb selles faasis olev põhjalik uus kasvataja avastuse: sellist isast ei olegi ju olemas. Väga hea, on nimelt väga oluline aru saada, et see polegi mingi lihtne asi. Kui oleks, siis kasvataksid kõik kogu aeg ja ainult supervõitjaid. (Loodetavasti oled möödas sellest faasist kohtunikud panevad võitma vaid kasvatajate koeri, isegi kui teised ongi sama head või paremad). Kasvatamine, paarituskombinatsiooni planeerimine ja teoks tegemine nõuab tõesti pühendumist ja oskusi.

Valikueelistused erinevad eri põhjustel

Kui küsid kasvatajatelt, mille põhjal nad valivad aretusisase, saad päris erinevaid vastuseid. Mõnele on oluline just sugupuu, teine tahab, et just isane oleks selline ja selline, kolmas paneb taas terviseküsimused esimesele kohale. Sellele küsimusele võib läheneda eri poolt ja tähtsusejärjekord võib vahelduda. Mingit kindlat ainust õiget süsteemi ei ole. Lisaks erinevad valikud ka vastavalt juhtumile.

Tihti on just emane see, kes määrab, mis saab tähtsaimaks valiku kriteeriumiks. Näiteks emasele, kellel on näiteks eelmises pesakonnas ilmnendud mingeid terviseprobleeme, võib olla väga raske leida sobivat isast, kui terviseküsimused tõusevad teistest ettepoole.

Tervis on aretuse eesmärk number üks

Terviseküsimused on need, mida tuleb tõsiselt tähele panna. Ma ei ütle seda selleks, et näppu viibutada, vaid lihtsalt sellepärast, et mille selja taha jätad, selle eest leiad. Kui sul õnnestub juhuse tahtel jõuda puhtalt järgmisesse sugupõlve, võid olla kindel, et viga, millele jätsid tähelepanu pööramata, hüppab esile järgmises sugupõlves või hilisemates sugupõlvedes. Ma ei mõtle selle all seda, et su emane peaks jääma aretusest välja pisimagi vea tõttu. Siis jääks meile ju tõeliselt vähe, tõenäoliselt mitte ühtegi aretuseks sobivat koera. Aga kui tead, et sinu emasega on seotud mingi eriline terviserisk, ära jäta seda tähelepanuta.

Sa ei kaota midagi, kui pöörad sellele rohkem tähelepanu aretustöös, aga kui isekalt eitad selle olemasolu, siis võivad tagajärjed olla saatuslikud.

Uuri tausta – nii isase kui ka emase

Kui näiteks sinu emase sugupuus esineb epilepsiat, peaks püüdma välja selgitada, kust see tuleb, et sa ei kasutaks aretusest isast, kelles jooksevad kokku samad liinid. Loomulikult ei saa sa paaritada oma emast ka sellise isasega, kelle sugupuus esineb samasid probleeme. Kui taas näib, et halvad puusad korduvad sinu emase sugupuus, uuri statistikat, enne kui otsustad, millise isasega oma emase paaritad.

Peale oma emase tuleks sul tunda tema pesakonnakaaslaste terviseolukorda. Rääkimata sinu valitud isase lähisugulastest. (Kuna terviseuuringute nõue tuli alles 90-ndate lõpus, siis ei pruugi Eestis sellist infot väga palju veel olla. Sellest hoolimata võid võtta ühendust aretustoimkonnaga, kes vastavat infot kogub tõlk).

Kogenud kasvatajatel võib olla väärtuslik tunne sellest, milliseid liine tasub kasutada ja miliseid ei tohiks, kui kardetakse küünarliigeseprobleeme. See põhineb nii koemusele kui ka kuulujuttudele. Kuigi alati võib teha järeldusi viimasest statistikast, tuleb meeles pidada, et vahel need hullemad juhtumid ei jõuagi ametlike uuringuteni. Lõigatud või magama pandud koerad jäävad igavesti väljaspoole statistikat, nii et kuulujutud võivad osutuda samuti väärtuslikuks andmebaasiks.

PRA-kandjad sugupuus

PRA on üks aga ainult üks neist asjadest, millele labradorikasvataja peab pöörama tähelepanu igat aretusühendust plaanides.

Kasvatajatel on üsnagi erinevaid ettekujutusi sellest, kuidas PRA-sse tuleks suhtuda. Nüüd on Eestis võimalik teha ka geenitest, nii et see, kes tahab kindlasti teada oma emase olukorda suhtes PRAga, võib lasta seda kontrollida. Siin faasis sooviksin siiski, et testimist ei hakataks pidama aretusisastele tingimusteks. Mis on olukord tulevikuks, seda saab näha. Samas tasuks geenitesti suhtuda avatult, aga ei tohiks tormata nõudma kogu aretuskoerkonna süstemaatilist testimist. Sõltub kasvatajast, kui lähedal ta lubab oma tulevase pesakonna sugupuus olla PRA-kandjateks tõestatud koeri.

Sugupuus esinevaid PRA-kandjaist ja muudest terviseküsimustest tasub küsida oma emase kasvatajalt (juhul kui kasvataja osab ja tahab anda sulle ausat infot), aga loomulikult võid pöörduda ka aretustoimkonna poole just nende küsimustega. Meie andmebaasist võib leida lähisugulaste terviseinfo, isaste kohta peetav statistika ja muu tähtis info.Põhimõtteliselt toimib ka põhjamaade vaheline koostöö, ja ka näiteks Rootsi (ja meil Eestis ka Soome) koerte kohta on kergelt saadaval infot. Muud välismaised isased on eri asi, aga aretustoimkond üritab loomulikult võimalikult palju vastata kõikidele küsimustele.

Terviseasjadesse ei tohi siiski suhtuda fanaatiliselt. Eriti just sellepärast, et lihtsalt kärpimisel põhineval meetodiga tänapäeva aretuses tulemusi ei saavutata.

Eesmärk on geenipõhja laiendada, mitte vähendada. Ka sellepärast, et kui nüüd tõesti hakata tähte närima, siis täiesti tervet, veatut ja täielikku koera ei ole loomulikult olemas. Koerakasvatus tähendab kompromisse kompromisside järel ja sisaldab siiski palju riske. Lihtsalt riskide suurust tuleb hoolikalt mõõta, eriti nüüd, kui kasvataja on ka majanduslikult vastutav oma kavatustöö tulemustest.

Praegune aretusprogramm (Soome omast käib jutt tõlk) rõhub just kasvatajate enda vastutusele ja kuigi aretustoimkonnas püütakse võimalikult palju õpetama ja aitama valida isast, teeb lõpliku otsuse kasvataja ja vastutuse teostatud ühendustest kannab kasvataja ise.

Sugupuu räägib palju

Lisaks tervisele tuleb siis võtta arvesse isasekandidaadi välimus, aga ka nende sugupuu on oluline. Nii isane kui ka emane on pärinud kõik oma geenid vanematelt, need omakorda oma vanematelt jne. Niisiis ei ole sugugi ükskõik, milliseid koeri pesakonna sugupuusse ühendatakse.

Tasub vähemalt mõelda, millised on kutsikate vanavanemad, kas ühe või teise sugupuus on näiteks mingeid silmatorkavalt tüüpilisi häid või halbu omadusi ja kuidas tundub ühendada neid sugupuusid selles valguses. Kui oled harrastanud natuke kauem, hakkad mõistma, mida mõeldakse selle all, kui räägitakse teatud tüüpi koertest ja liinidest. Tõsi küll, see on maitse küsimus, aga tavaliselt saab parimaid tulemusi ühendades samat tüüpi koeri ja sugupuid. Teatud suguvõsad sobivad paremini kokku kui teised. Tihti on need asjad sellised, mis hakkavad kasvatajale midagi tähendama alles pika kasvatajakarjääri jooksul kui üldse…

Koerakasvatus on selline harrastus, milles ei saa kunagi olla liiga valmis või tark.

Algaja kasvataja suurim probleem ongi selles, et kui ollakse kaasas alles mõnd aastat, ei tunta veel oma koera või isast sugupuudest esinevaid koeri. Nad on vaid nimed ja tiitlid, mis nagu teame, ei räägi veel kogu tõde, samas kui pikemalt harrastanud kasvataja mäletab igat koera, millised järglased tal on olnud jne. Sellepärast tasub uurida vanu lehti, raamatuid, fotosid ja kõike võimalikku materjali nii palju kui võimalik. Ja pea meeles, ühel päeval oled sina see kogenud kasvataja. Nii et hoolitse selle eest, et näed algusest peale võimalikult palju koeri igal pool maailma küll koidab ka see päev, et su oma koerte sugupuud hakkavad sulle midagi rääkima.

Erinevad aretusmeetodid

Koeraaretusest rääkivas kirjanduses räägitakse alati sise-, liini- ja välispaaritusest.

Sisepaaritus ehk lähedaste sugulaste vahelised paaritused isa-tütar, ema-poeg, poolõed-vennad on meetodina harva kasutatav, vähemalt soome labradoriaretuses. Seda ei soovita alustavale kasvatajale ja ei kellelegi.

Liinipaaritus seevastu on palju kasutatud ja näiteks tõu kodumaal soositud meetod. Praktikas tähendab see seda, et pesakonna sugupuus püütakse kordama midagi erilist, tavaliselt heaks pärandajaks tõestatud isendit. Tavaliselt on see koer välismaalt, kuulus superkoer.

Meil Soomes on liiniaretust olnud veidi raske harrastada, kuni nii mõnigi selline koer, kelleni kasvatajad ehk oleksid tahtnud liine viia (linjata soom k), on hiljem tunnistatud PRA-kandjaks. Ka muidu pärilike haiguste vastu on osutunud nii raske võidelda, et heade liinide ehitamine ja kõikide muude tähtsatele tegijatele tähelepanu pööramine on olnud üle jõu käivaks ülesandeks.

Praktikas on Soomes traditsiooniliselt harrastatud kauget liiniaretust või siis täiesti välisaretust, mille puhul vanematel ei ole olnud ühiseid koeri sugupuus. Samas, kui me läheme veel mõne sugupõlve võrra kaugemale, siis kõikide labradoride sugupuust leiame samad baaskoerad. Millist meetodit kasvataja tahab kasutada, on kindlasti maitseküsimus.

Liiniaretusega saab teatud omadusi kiiresti kinnitada oma koertesse vähemalt teoorias, aga samamoodi juhtub loomulikult ka mitte nii väga soovitud negatiivsete omadustega. Sellel meetodil on ka geenipõhja kitsendav mõju.

Tasub ka mõelda täpselt, kuhu liine seada. Tihti tundub, et ükski tuttav ja kodumaine koer ei ole piisavalt hea või terve, et sinna liine seada. Kas on siis parem variant teha paberil ilusaid ühendusi ja liine seada koerani, keda pole eladeski näinud ja kelle tervisestatistikast või isegi tema enda tervisest ei ole mingit infot nagu juhtub tihti välismaiste, vähemalt inglise kuulsate nimedega.

Iseloom ja kasutusomadused

Tervis, välimus, sugupuu, mis veel?

Kasutusomadused on loomulikult tähtis osa labradori retriiverist, aga päris suur osa kasvatajatest ei loe metsastusomadusi sugugi oluliseks aretustöös. Seoses sellega tuleb tõdeda, et nähtus on globaalne ja sellega tuleb vaid leppida. Samamoodi kui sellega, et kogu metsastust harrastav hulk ei ole kogenud, et näitustel edukas koeratüüp sobiks neile parajaks jahisõbraks, vaid asemele on arenenud sportlikum field trial-versioon. Üritagem kõik üksteisest aru saada ja leppida üksteise erinevate eelistustega kindlasti on mõlemal osapoolel üksteiselt õppida. Aga kui me räägime kasvatusest, siis kasutusomadusi tuleb võtta samamoodi arvesse kui muid omadusi.

Metsaliini kasvatajad on kindlasti aru saanud, millised omadused nende koertes vajavad parandamist ja millised on omadused, mida tahetakse säilitada. Kuigi rõhuasetus on erinev, isase valimine on peaaegu samasugune protsess nagu näituseliini koertelgi.

Terviseküsimuste poolest ei ole näituse- või metsaliini koertel mingit vahet. On täiesti rumalus ütelda, et üks või teine liin oleks teisest tervem.

Kuigi metsaliini koerte kasvatus on eraldunud, leidub nende koerte statistikat ja terviseinfot samal moel nagu teistest ja seda võib küsida aretustoimkonnalt. Samuti on olemas info katsete tulemuste ja nendega seotu kohta.

Võib muidugi soovida, et metsaliini koerte kasvatajad püüaksid võimalikult tõutüüpilise välimuse poole. Näiteks tõuomane karvkate oleks ainult plussiks Soome oludes elavale metsastuskoerale ja kindlasti mitte ainult mõttetu näituse-eputis.

Oleks ideaalne, kui ka selle harrastuse teist äärmust esindav hulk peaks meeles, et tõugu tõesti liigitatakse kasutuskoerte hulka… Tugev luustik näiteks ei tähenda mastiffi moodi olemust. Mitte mingil juhul ei tohi kalduda äärmustesse. Tõu eritunnused on küll tähtsad, aga neid ei tohi aretada terve kehaehituse ja hea liikumise arvelt. Välimus peab siis säilima sellisena, nagu tõu kasutusomadused eeldavad ja iseloom vastuvõtlikuna koolitusele ka metsakoolitusele. See on minu meelest põhitingimus kasvatustöös, ka siis kui ehk päris metsatööst ei oldagi huvitatud.

Iseloom peab niisiis säilima tõu standardi järgne. Kui su oma emane on näiteks flegmaatiline ja aeglaselt innustuv, peaks isane olema veidi aktiivsem. Üldisem probleem on siiski ülienergilisus. On loomulikult ka omanike poolt tekitatud üliaktiivsust (loe: koer ei ole kontrolli all). Tõe nimel tuleb öelda, et hüperenergilisi, seksihulle lõõtsutajaid on rohkem kui varem. Selline koer on tavaliselt näituseringis eriti esinev, lausa värisedes erutusest ja lehvitades kramplikult saba, aga vähemalt mina küll ei tahaks jagada oma elu sellise koeraga. Nende koerte stressitaluvus ja keskendumisoskus on olematud ja nad on halvasti, kui üleüldse koolitatavad ükskõik milliseks vähegi nõudva töö jaoks. Ja keegi ei saa neist ka toredat kodukoera. On siis ütlematagi selge, et iseloom kuulub nende omadusete sekka, millele tuleb pöörata aretuses tõsist tähelepanu.

Praktikas võib olla raske teada näiteks planeeritud isase iseloomust, aga mitte ükski isase omanik ei tohiks solvuda, kui näitusel tullakse vaatama isast lähemalt või palutakse näha koera väljaspool näituseringi. Ja alati võib küsitleda. Loomulikult ei tasu mühatada kas tal on hea või halb iseloom, aga muidugi võib küsida, milline ta koolitusel on, kas ta on energiline või rahulik, kas ta saab teiste isastega hästi läbi jne.

Värviaretusest

Üks üllatavalt oluline aretust juhtuv tegija on värv. Kui mõistusega võtta, siis see on päris lühinägelik. Koera kasutamisele ja tervisele mõeldes tundub, et teisejärgulisemat asja ei leidu. Aga tihti on aretusühendust planeerides värv siiski üks tähtsamaid valiku tegijate hulgas.

Mõnele on olemas vaid must koer, teine tahab kindlasti just heledat kollast ja pruunide harrastajad on loomulikult klass omaette. Värvi pärandumine on osa kõikide kasvatajate esimestest õppetundidest. Seda peab tundma, eriti, kui on tegemist pruuni värviga. Kui labradore paaritatakse vaid juhuslikult omavahel, siis asuks must värv kiiresti domineerima. Mingi piirini määravad ka turu olud seda, mis värvi kutsikaid sünnib.

Pruunide koertega seostatakse tihti rahaahnus. Tõsi on, et pruunide kutsikate nõudmine on alati ületanud pakkumise.

Meil on tänapäeval kõrge tasemega ja häid pruune Soomes, nii et enam ei saa rääkida kõikide muude omaduste unustamisest värvi nimel. Palju tõsisem probleem on geenivaliku vähenemine ja kitsa liiniaretuse suurenemine. Teatud sugukonnad ja koerad hakkavad korduma mitmete pruunide kennelite koerte sugupuudes ja võõrast sugukonnast isase kandidaate enam nii kergelt ei leiagi.

Pruunide kasvatajad peaksid olukorda hindama kasvõi nii: kui kujutatakse ette et labradoripopulatsioonist ehk 20% koeri omab pruuni geeni ehk on ise pruun või kannab seda värvi. Kui pruuni geeni kandmine on põhiline tingimus sinu poolt mõlemale vanemale, 80% valikuvõimalustest jääb sinu plaanidest väljapoole igavesti. Soovin, et enamik sellest värvist innustunud kasvatajatest oleksid selle võrra kaugemale nägevad, et mõistavad selle ohud ja oleks valmis kasvõi aeg-ajalt valima sellise isase, kes ei jäta pruuni. Kui paaritada pruun emane sellise isasega, siis iga kutsikas jääb pruuni värvi kandma ja selle saab taas esile järgmises sugupõlves.

Samamoodi dramatiseeritakse liialt üle kollaste ja pruunide ühendamist. Loomulikult ei tasu hakata tootma kollaseid punakoone, aga kui natukenegi saadakse aru värvigeneetikast, siis on neid lihtne vältida.

Kõikides aretuskombinatsiooni planeerimist puudutavates küsimustes võib võtta ühendust aretustoimkonnaga. Päris paaritustaotlused tasuks teha kirjalikult ja üsna varakult enne oodatud jooksuaja algust, aga loomulikult võib lihtsalt helistada ja küsida meeli vaevavaid küsimusi.